IV PÄEV - 29. MAI 2011 – PÜHAPÄEV

7:00 hakkas kostuma hääli, kuigi ärkamine oli ette nähtud kell 8. Kuna loomaaed tehakse alles kell 10 lahti, siis polnud vajadust eriti varajasele ärkamisele, aga kui sagimine pihta hakkas, siis läks minulgi uni ära. Üleüldse oli madrats täna öösel kuidagi kõva ja padi paha, mitte ei saanud hästi magada. Ajasime siis ennast ka Illega üles ja juba tulid esimesed neiukesed süüa nõudma. Mis siis ikka, katsime hommikusöögiks laua, panin teevee tulele ja kutsusin plikad sööma. Selleks ajaks olid kõik juba jalule saanud. Valikus olid taas erinevat sorti hommikusöögihelbed piima või jogurtiga ja väike saiake, mis oli päris suur. Mõned kohukesed olid ka õhtust järgi jäänud. Kuna saiake oli suur, siis said mõned tüdrukud pool sellest endale teele kaasa pakkida.

Kuna aega väljasõiduks oli maa ja ilm, siis mindi hommikujooksu tegema. Enamus tüdrukuid pani trenni riided selga ja läksid jooksma. Usinus pole laita, tublid tüdrukud. Kuidagi kiiresti tulid ainult tagasi, lühike ring oli vist.

Pakkisime rahulikult asjad kokku, koristasime toad ja isegi piltide vaatamiseks jäi aega üle. Lõpuks sättisime endid ikka bussi, peitsime võtmed peidukasse ja …

9:20 alustasime sõitu Riia poole, et külastada loomaaeda. Paraku ei läinud kõik üldse mitte nii libedalt kui ma ootasin. Oleks seda teadnud, siis oleksime võinud juba hulga varem teele asuda. Plaanitud poole tunnise sõidu asemel kulus loomaaia leidmiseks hoopis poolteist tundi. Vaatasin, et asi on taas kord mäda, kui kesklinnale lähenesime ja üle jõe sõitsime. See polnud hoopiski mitte see koht, kuhu vaja oli minna ja avaldasin oma kahtlusi ka bussijuhile, kes aga väitis, et TomTom juhatab siia. Jäin siiski endale kindlaks, et me oleme täitsa vales kohas, loomaaed asub hoopis linna servas Tallinna pool ääres. Olin juba täitsa pahur, kuidas saab juba mitmendat korda sedasi eksida, see tähendab ka seda, et meil jääb loomaaias aega väga väheks. Lõpuks tegime peatuse ja bussijuht läks taksojuhtide käest küsima. Tuli välja, et olime tõesti selles kohas, kuhu TomTom juhatas, aga loomaaia aadress oli valesti sisestatud. Meie olime Mežu jelal, aga vaja oli olla Mežu prospektil, 13 km valesti. Teha polnud midagi vaid ära oodata, kuni õigesse kohta kohale jõuame.

10:45 olime lõpuks RIIA LOOMAAIA väravas, plaanitust 45 minutit hiljem, seega jäi meil aega loomaaiaga tutvumiseks kõigest tund ja viisteist minutit. Otsustasime tüdrukutega, et sööme 15 minutit lõunasöögil kiiremini ja saame siis 15 minutit loomaaias kauem olla. Väljusime kiirelt bussist ristteel, et mitte raisata rohkem aega parkimise otsimise peale. Kui meie väljas, siis aega bussijuhil parkimist otsida küll.

Marssisime kiirel sammul värava poole, kust piletid lunastasin ja tüdrukud igasse ilmakaarde laiali jooksid. Meie seadsime Illega sammud kaelkirjakute poole. Olin seal möödunud oktoobris juba I ja III rühmaga korra käinud, nii et pilt oli selge, kuhu vaja minna. Põikasime sisse jõehobude juurde, keda me tookord ei näinud. Mingi suure veelooma skelett rippus ka seal lae all.

Õues oli jahe, nii et kiirem samm andis ka parajalt sooja. Uhke paabulind liikus majesteetlikult oma suure lehvikutaolise sabaga mööda territooriumi ringi. See oli tõeliselt kaunis. Tõttasime kaelkirjakuteni, kes vabalt oma aedikus jalutasid. Neid oli kolm. Sügisel olid nad kõik koos väikeses aedikus, mis oli ilmselgelt nende jaoks liiga väike. Nende ilu ja suursugusus tuli suuremal maa-alal hoopis paremini esile. Kohe hoopis teine emotsioon. Nii uhked loomad.

Jalutasime läbi kängurude ja karude juurest. Päris tükk aega veetsime troopikamajas igasugu putukaid ja mutukaid vaadates. Elisabeth, Marleen R ja Angeelika olid ka meiega koos ja pildistasid igasugu konni ja muid elukaid.

Õues kohtusime veel Krislini, Marleen B, Anette ja Katariinaga. Suundusime koos lõvide poole. Isalõvi oli majas kinni ja korraldas korralikku möirge-kontserti, mis kajas üle loomaaia. Emalõvi möirgas vastu. Lõvide kahekõne, pole varem sellist asja kuulnud. Häälepaelad on neil head J.

Heitsime pilgu ka sõralistele ja rebaselistele ning oligi aeg lõppemas. Põikasime sisse ka väikesesse suveniiriputkasse ning nüüd juba otse väravasse, kus oli kohtumispaik. Ootamist sisustasid tüdrukud WC-s käimisega või siis jäätiseostmisega. Viimasel minutil tulid Teele ja Ingrid, mis on juba nagu traditsiooniks saanud, et nad on viimased. Väga täpsed viimase sekundini J.

Kiire see külastus ju meist mitte olenevatel põhjustel oli, aga vähemasti ei jäänud päris ära, mida ma juba korra kartsin. Huh, marru ajas küll.

12:15 võttis buss meid värava juurest uuesti peale ja algas sõit kodumaa poole. Tegime väikese eel-lõuna õuna või pirni näol, mida keegi eelistas.

12:40 peatusime juba Riia lähistel Apelsinase ostukeskuse juures, et süüa lõunat. Kuna loomaaias oldi jäätise ja muu magusaga isu ära aetud, siis kuulsin ka protesti, et kõht pole veel tühi ja ei taha süüa. Paraku sellist valikut ma ei andnud, kuna järgmine kord saab süüa alles praamis, kui taskuraha järgi on. Varsti oleksin hakanud kuulma nurinat, et kõht on tühi, kas me poodi läheme. Ajasin aga kõik sööma ja lasteeineid Hesburgerisse tellima. Vahe oli ainult mänguasjal, mida keegi sinna juurde tahtis saada. Kes jõudis kiiresti söönuks, võis veel poodi lipata. Rimi oli kohe kõrval. Toit tuli kiiresti, nii jäi aega WC-s käimiseks ja poes kommide ostmiseks piisavalt.

13:30 olime uuesti ratastel, et nüüd juba vahepeatuseta Rohukülla sõita. Kuna sõit möödus üleliigsete vahejuhtumiteta, siis mida lähemale me Haapsalule jõudsime, seda rohkem hakkas tunduma, et meil jääb aega sisse põigata ka Rannarootsi ostukeskusesse. Mõeldud tehtud.

17:05 lasimegi piigad taas ühele poereisile. Mina polnud jõudnud veel bussist väljudagi, kui Marleen R õnnetult tagasi tuli. Põhjuseks see, et ta oli unustanud oma käekoti Lätti Hesburgerisse, milles fotoaparaat, dokumendid ja rahakott. Alustasime sellest, et panime kinni ta pangakaardi. Siis helistasin Hiiumaa bussijuhile, kellega koos olime Kaunase hotellis olnud, lootes, et nad on ehk veel Riia kandis. Ebaõnn, ta oli ka juba Eestis. Meie bussijuht helistas läbi omi tuttavaid, kes Baltikumis sõidavad, et ehk on nendega õnne, aga teps ei mitte. Kõik olid Eestis juba tagasi. Hetkel ei jäänud meil muud üle, kui oodata. Teha polnud midagi. Kui selle leidis aus inimene, siis on see seal olemas, aga kui ebaaus, siis pole seda enam ammu seal.

Tegin väikese tiiru mõnedes poodides, aga tundsin, et mulle selleks korraks ikka täitsa aitab poodidest ja läksin bussi.

17:50 algas sõit sadamasse kust siis…

18:30 praamiga Hiiumaale purjetasime. Võtsin kohe arvuti välja ja ühendasin interneti võrguga. Õnnestus leida vajaliku Hesburgeri telefoninumber. Helistasin kohe sinna ja sain rõõmustava sõnumi, et kott seal täitsa olemas. Ille helistas siis kohe Laimdotale, kes parasjagu Tallinnas Vanalinnapäevadel oma memmedega oli. Tema omakorda delegeeris ülesande kooli direktorile ja järgmise päeva hommikuks oli kott juba direktorile üle antud. See oli üks õnneliku lõpuga lugu, mis näitas taaskord, et head inimesed pole kuhugile kadunud.

Kärdlasse jõudes ootasid vanemad oma võsukesi Pritsumaja parklas. Läbi meie esimene välisreis Tt-stuudio II rühmaga. Mina olen tagasi positiivsete emotsioonidega, mis puudutas seda, mis meist sõltus. Tüdrukud oli tublid ja targemaks saime kõik. Arvan, et õppida oli nii mõndagi neil kui ka mul. Eks minulgi oli kogemus uus sellises vanuses noortega nii pikal reisil käia. Juba reisil olles hakkasid mõtted liikuma, mida järgime aasta ette võtta. Igati kordaläinud ettevõtmine. Kohtumiseni järgmine kord!