6:00 äratus. Suurt vasturääkimist ma ei kuulnud. Kõik ajasid tasapisi jalad alla. Katsin meie tuppa laua, kus oli valikus hommikusöögihelbed jogurti või piimaga ja viineripirukas, tee, kohv, kakao. Mõni ei tahtnud veel nii vara süüa ja võttis endale saiakese teele kaasa, aga enamus sõid ikka kõhu täis. Pakkisime asjad, koristasime ruumid ja istusime bussi.
7:15 olime valmis startima. Enne veel aga pidi õpetaja loengu maha pidama sellest, mis öösel toimus. Tegelikkus on ju see, et kui nemad soovivad, et neid koheldakse kui suuri, siis tuleb ka ise suurtena käituda ja jutust aru saada. See pole nüüd mitte aktsepteeritav, et keegi peab öösel toast välja kolima selle pärast, et ei saa magada.
Ilm oli ilus ja päiksepaisteline. Vurasime mööda teed aina Leedu poole, kui Riia ringil hakkasin kahtlema tee valikus. Minu meelest kohe mitte ei lähe Kaunase tee sinna kanti, kuhu buss suundus. Õnneks olen tuttav ka navigatsioonisüteemiga TomTom, mille palusin bussijuhilt enda kätte, et asja nata uurida. Jõudsin tulemuseni, et sihtkoht oli vale ja selle järgi oleksime me põrutanud rannikule. Seadistasin aparaadi õigele suunale ümber, tegime väikese tagasipööru ja olime taas õigel rajal.
8:50 olime LEEDUS. Tegime piiril kohe peatuse, sest lunastada tuli teemaks. Kuna buss pidi ka väikese peatuse tegema, siis sõitsime veidike edasi ja saime 15. minutiks jalgu sirutada. Tüdrukute õnneks oli seal ka pood, kus sai kohe raha raiskama hakata.
9:15 istusime bussi ja kimasime Birštonase poole. Vahelduseks tegime banaani ja kohukese ringi, et kõhud tühjaks ei läheks. Minu juures ees oli ka kogu aeg saadaval pudelid veega. Noh ja siis korraga läks uks lahti. Ossaaa jutt. Jäime teepervele seisma ja bussijuht proovis ust sulgeda. Nagu läks kah kinni, aga ei lukustanud korralikult ära. Hakkasime siis uuesti sõitma, lootuses, et ehk enam ei juhtu, aga juhtus ja õige pea. Jäime taas teeäärde seisma ja nüüd sidus bussijuht oma püksirihmaga ukse kinni, et vähemasti kohale jõuaksime, sest paranduse peatust polnud aega teha, muidu poleks festivalile jõudnud. Et kui meie festivalil oleme, siis bussijuhil aega abi otsida küll. Õnneks pidas uks sedasi vastu.
11:25 olime Kaunases, kuid siit jäi veel veidike Birštonasesse sõita.
12:05 olimegi kohal BIRŠTONASES, kuurortlinn, kus puhkamas käisid kunagi tähtsad kõrgklassi perekonnad. See on tuntud oma termaalvete poolest, mida juues naised ei pidavat vananema.
Kultuurikeskuse leidsime vaevata üles, sest seal oli palju busse ja hulganisti laste gruppe liikus ühe hoone poole. Leidsime bussile ka vaevata parkimiskoha kohe kultuurikeskuse otsas. Olime märganud juba maja ees kõnnitee ääres ka ühte Eesti numbrimärgiga bussi. Tõttasime Illega majja asja uurima, et kus, mis ja millal. Uksel võttis meid naeratades vastu festivali peakorraldaja Edvardas. Saime kätte päevaplaani ja üks neiukene juhatas kätte garderoobi. Läbi nurgeliste koridoride ja treppidest üle-alla kõndides jõudsime oma garderoobi juurde, mis asus otse lava taga. Vahepeal tegi ta ühe uks juures peatuse ja sõnas: „First a`clock you muts be there!”. OK, oleks ainult see uks ka meelde jäänud, mille taha pidime kogunema. Ühesõnaga, väga sopiline ja keeruline hoone. Tundub, et ehitatud vene ajal. Fuajeed ehtis suur tervet seina hõlmav vitraažpilt-aken. Saal oli suur ja rõduga, aga meie Salme saal on hubasem. Lava oli hea ja suur.
Garderoobis olime koos Kersti Adamsoni Balletistuudioga Pärnust. Ruumi polnud küll palju, aga häid lambaid mahub ikka palju ühte lauta. Kõik vajalik nähtud ja kõrvataha pandud, läksime õue leitsakusse tüdrukuid kutsuma. Seadsime end sisse, trenniriided selga ja kohe 12:40 oligi meie prooviaeg. Õigeaegselt me küll lavale ei saanud. Eelmised olid aegadega üle läinud ja üks õpetaja alles ajas oma nelja või viite rühma järgimööda lavale. Ootasime siis rahulikult oma järge, mis üsna pea ka saabus. Eelmistel ei lastud enam numbreid lõpuni tantsida, kartsin, et meiega sama lugu, aga läks paremini.
Tahtsin alustada tantsuga „Siidiussid”, aga kui helimees plaadi peale pani, siis oli see hoopis „Samblalõhnaline”, mis kõlama hakkas. Tegin kodus enne ärasõitu mõlemale tantsule uued plaadid, aga kogemata kirjutanud mõlemale plaadile ühe ja sama loo. Olin õnnega koos, et võtsin tagavaraks kaasa ka vana kontsertplaadi. Sel hetkel, aga lasin peale panna „Samblalõhnalise”. Tüdrukud organiseerusid kohe ümber ja hakkasid tantsima. Ise lippasin garderoobi teise plaadi järele.
Küll oli hea suurel laval seda „Samblalõhnalist” vaadata. Ruumi oli liikuda ja joonised tulid esile. Tegime kohe ka „Siidiussid” otsa ja siis olime vabad.
Kuna kell hakkas 13 saama, siis pidime meie Illega vastuvõtule minema. Ühe poisi abiga leidsime ka õige ukse üles, sest tõsi ta oli, mitte kummalgi meist polnud peale nendes koridorides ekslemist meeles, milline just see uks oli, kuhu kogunema pidi. Nagu selgus, olime me ka esimesed, kes nn banketile sisselaskmist ootasid. Üsna peagi hakkas inimesi kogunema. Laud keset tuba olid kaetud igasugu snäki ja salatitega. Enne kui selle kallale sai asuda, avas peakorraldaja väikese kõnega festivali. Andis kätte nimepidi õpetajatele tänukirjad, millega koos ulatati ka veinipokaal. Tuli välja, et meie ja see Pärnu Balletistuudio oleme ainukesed, kes teevad festivali rahvusvaheliseks. Saime Kersti Adamsoniga tuttavaks ka ja lobisesime veidikene. Nemad olid jaanuaris Riia festivalil osalenud. Vestluse käigus sai selgeks ka tõsiasi, et siin pole ühist söömist organiseeritud nagu Riias, vaid see tuleb ise muretseda. Seda polnud ma mitte kuskilt välja lugenud. Sain aru, et see tuleb lihtsalt eraldi maksta kohapeal. Noh, õnneks oli kultuurikeskuses kohvik, kus sai mure lahendatud. Enne aga veel lõpetasime ära oma kohustusliku osa. Tutvustati ka hindamiskriteeriume ja žüriid. Vanuseastmed olid 5.-12- aastat ja 13.-18. aastat ning kategooriaid oli vist 5, aga nendest ei saanud väga hästi aru. Nii kiiresti vuristati ette. Kontserdid toimusid ka eraldi. Kell 14:00 algaski noorema vanuseastme kontsert, kus oli 20 tantsunumbrit ehk siis 10 erinevat kollektiivi. Kui head-paremat maitstud tuli tutvustusring. Kõik toimus muidugi leedu keeles ja kui meelde tuli, siis tõlgiti meie jaoks ka vene keelde. Jõudis ring meieni. Aju kõige kaugematest soppidest tuli nüüd oma tarkus välja otsida ja ennast arusaadavaks teha. Illega koostöös see ka õnnestus. Andsime Edvardasele üle ka väikese kingituse, mis olime kaasa võtnud ja läksime tüdrukuid sööma ajama.
Kui me alla jõudsin, olid piigad väheke nördinud ja tusased, et neid aeti oma garderoobist välja. Tegelikult olime teise õpetajaga kokku leppinud, et nemad teevad oma soengud ja meigid enne ära, sest meil on veidi rohkem aega ja pole nii suurt grimmi vaja ka. Paraku jõudis Kersti enne alla kui mina tüdrukutega läbi rääkida. Aga hullu polnud midagi, sest läksime nagunii kohe sööma. Tellisime kõigile lastepraed, friikad viineritega. Ja niiiii väiksed olid. Meil on isegi praami peal suurem lastepraad. Enam polnud miskit teha. Mul oli veel bussis süüa. Kui taldrikud tühjaks said, seadsime end sisse väikeses neljakandilises sisehoovis sirmide all. Lippasin bussi, kus meie bussijuht oli tutvunud Pärnu bussijuhiga. Koos olid nad meie bussi ukse töökorda saanud. Õues oli meeletult lämbe ja soe. Võtsin bussist väikesed saiad ja küpsised, mida tüdrukutele järelroaks pakkusin. Osadel oli kõht väheke tühjaks jäänud.
Pärnakad olid enda ehtimise pea-aegu lõpetanud, nii et saime endi riietamisega alata. Esimene oli „Siidiussid”, mille kostüüm tuli selga panna. See käis kähku. Kui kõik valmis said, siis seadsime end sisse saalis. Kontserdi alguseni oli aega oma 20 minutit
16:00 algas kontsert. Meie järjekorranumbrid olid 14 ja 27. Pärnakad kaks numbrit enne meid, nii et kohe kui nemad lõpetasid, väljusid plikad saalist, et end lava taga valmis seada. Mina jäin saali, sest pidin isiklikult helitehniku juures olema ja õigel ajahetkel CD ulatama. Samuti olin fotograafi ja operaatori rollis. Mul oli saalis tegemist küll.
Kontsert ise oli mitmekesine ja huvitav. Ühtegi sellist truppi, kes võrreldes teistega oleks väga eredalt meelde jäänud, sellist polnud. Tase keskmine, aga temperament, millega tantsunumbreid esitatakse, see hoopis teine. Mulle meeldis üks hip-hopi sugemetega tants, kostüümiks katki rebitud valged T-särgid. Väga lahe esitus ja koreograafia. Estraadinumberid oli palju ja natuke ladinat, flamencot, line-tantsu. Väga igasuguseid erinevaid stiile. Iga osalev rühma sai kingituseks kaks suurt karpi küpsiseid. Meil oli teine karp präänikuid.
Peale kontserti oli vaheaeg. Tüdrukud vahetasid kohe riided. Otsustasime oma tavaari kõik ka bussi ära laadida, sest lõpetamiseni oli nii palju aega. Sagimist garderoobis oli palju. Jagasime riideid, kes kelle oma ja palusime pärnakatel kõik kaasa haarata, mis meie maha jätame. Etterutates olgu öeldud, et nemad leidsid meie sussid ja Renita oli oma kotti pistnud ühe nende sinise räti. Vahetasime siis asju postiteel ja asjad leidsid õige omaniku.
Vahepeal olid aga valla pääsenud taevaluugid. Vihma sadas kui oavarrest, aga see oli soe ja mõnus vihm. Väljas oli kõik nii roheline ja kastanid lõpetasid juba õitsemist.
Kuni lõpetamise alguseni leidis igaüks endale ise tegevust. Plikad pildistasid ja silkasid mööda maja ringi. Meie kiikasime Illega korra kultuurikeskuse ümber ringi, et mis siit kätte paistab. Ühe jalutuskäigu oleks ju võinud seal linnakese vahel lausa teha, aga selleks aega polnud.
Seni kuni tantsijad tulemusi ootasid, esinesid laval vokaalansamblid. Tegime Illega mööda maja ka väikese tutvustava tuuri nendes kohtades, kuhu veel sattunud polnud nagu näiteks rõdu. Sealt vaatasime natuke ühtede tillukeste lauljate esinemist ka. Osad ansamblid laulsid otse, aga mõnedel oli küll fono taga. Oli soliste suuremaid ja väiksemaid. Väike liikumine käis asjaga kaasa. Lõpuks jõudis kätte ka tulemuste kuulutamise aeg. Võtsime saalis kohad sisse ja hakkasime preemiate saajatele plaksutama. Neid oli omajagu. Tehnika eripreemia õnnestus koju viia ka pärnakatel ja väga õigustatult. Kui nemad poleks ka seda saanud, siis poleks õiglust olnud. Nad eristusid kohe täiesti kogu ülejäänud massist. Tüdrukud tõusid varvastele ja puha, saateks klassikaline muusika. Hoopis midagi muud kui kõik teised.
Enne veel kui Kaunase poole teele asusime, ütlesin viisakalt peakorraldajale nägemist ja tänasin vastuvõtu eest.
19:00 alustasime paduvihmas sõitu Kaunase poole, kus oli meie öömaja. Bussis oli meil vaidlusobjektiks õhtune söömaaeg, mida siis hamba alla pista. Pakkusin välja, et läheme pizzat sööma. Osadele sobis, kõigile mitte. Pakkusin välja, et lähme siis poodi ja igaüks ostab seda, mis just tahab. See ei sobinud enamusele. Kuna me ühisele otsusele ei jõudnud, siis tutvustasin veel kord natuke koos reisimise võlusid ja valusid. Päris igaühe soovide järgi teha ei saa, siis me ilmselt ei jõuakski kokkulepetele. Igaühele oma menüüd ja söögiaegu pakkuda ei saa, tuleb teha kompromisse ja oma vajadused ka kriitilise pilguga üle vaadata. Arvestada tuleb kõigiga, mitte ainult enda soovidega. Karmilt öeldes, kui on söögiaeg, siis süüakse ja süüakse seda, mida pakutakse. Kui kästakse pissile minna, siis minnakse pissile, kui ka pole suurt häda, siis ikka minnakse. Kui öeldakse, et kell 12 oleme bussis, siis oleme.
Kuna suurem osa siiski tahtis pizzasse minna, mis info kohaselt pidi asuma kohe meie hotelli läheduses, siis otsustasime, et läheme pizzat sööma.
TomTom viis meid viperusteta kohale. Ees paistsid raekoja torn, kirikutornid ja linnuse tornikiivrid. Ilus oli see linnasiluett võimsa Nemunase jõe kaldal. Võtsime siiski appi väikese linnakaardi, sest vaja oli leida parkla hotelli juures. Sõitsime üle suure Nemunase jõe ja keerasime vanalinna tänavatele. Palju on ühesuunalisi tänavaid, mis muutsid liikumise keerukamaks. Tegime terve ringi ühele tänavate pundile peale, enne kui parklasse keerata saime. Jooksin siis hotelli retseptsioonist juhatust küsima. Oh üllatust, hotelli ees seisis suur Hiiumaa GoBussi kollaste triipudega buss. Järelikult oli siin veel eestlasi ja ka hiidlasi, vähemasti bussijuhi näol. Hiljem tuligi välja, et meie buss vedas Kihnlasi või midagi seesugust.
20:14 saime bussi paigutada hotelli sisehoovi. Ööbisime hotellis nimega „Metropolis” ** Kaunase kesklinnas jalakäiate tänava ääres. Tüdrukud jäid oma asju välja võtma, mina läksin meid sisse registreerima. Fuajee nägi küll väga korralik välja, lausa natuke luksuslik. Saime 8 kahest tuba. Ille kutsus tüdrukud sisse ja jaotasin toad ära siis järgmiselt:
401 Krislin ja Katariina
402 Ingrid ja Teele
403 Angeelika ja Marleen B
405 Maarja ja Helen K
406 Anette ja Renita
407 Inger-Liis ja Helen R
408 Elisabeth ja Marleen R
409 Tiina ja Ille
242 bussijuht Toomas
Kolisime siis mööda hotelli keerdkäike tubade suunas. Leidsime lifti, milles hakkas punane tuli põlema, kui liiga palju inimesi korraga sees oli. Esimese liftitäiega sedasi läkski, et tuli põles ja nupud ei funganud. Aru kohe ei saanudki, aga siis jagasime matsu lahti. Tööle hakkas, kui üks maha astus.
Noh, osade tubade kallal tahaks veidi norida küll, aga väga hullu polnud esmapilgul midagi. Meil Illega polnud häda, aga osad tüdrukute toad olid küll väga päevi näinud. Eks see tekitas natuke nurinat ka jälle, aga ega me siis siia elama ei tulnud, vaid lihtsalt üheks ööks ööbima. Reisil käies peab väheke leplikum olema, kui ei taha just väga kõrget hinda maksta. Osad tüdrukud küsisid, et kas nemad võivad oma magamiskotid tuua, et nemad nende linade vahel küll ei maga. Ütlesin, et toogu minupärast, aga ega nad viitsinud neile bussi järele minna, nii et jäid ikka hotelli pakutud linad.
Asjad kõik üles taritud ja tubadesse ära pandud, kogunesid tüdrukud minu tuppa, et hakata sööma minema. Pizzateria pidavat kohe ümber nurga olema ja normaalsete hindadega. Mõeldud tehtud. Kuigi korralik vihmasabin oli tänavad märjaks kastnud, oli õues mõnusalt soe. Mõnikümmend meetrit käidud, jõudsimegi jalakäijate tänavale, kus oli ilus purskkaev. Tüdrukud kohe pildistama. Seal samas oli ka otsitav söögikoht. Läksin sisse asja uurima. Küsisin, et kas 16 inimesele kohta on. Mõtles natuke ja siis kutsus endaga kaasa. Meile anti privaatne söögisaal söögikoha tagaotsas. Seal oli küll laud taldrikutega juba kaetud, aga need kohe koristati ja tehti meile ekstra see ruum vabaks.
Nüüd läks tellimiseks. Hinnad olid väga normaalsed. Otsustasime, et võtame kahe peale ühe suure pizza ja mis üle jääb, laseme kaasa pakkida. Eriti keeruline see protseduur polnudki. Tüdrukud said ise väga hästi hakkama. Mõnele käisin tõlkimas, aga üldiselt polnud abi vaja. Teenindajal oli küll meiega raske. Nii palju ühe korraga kirja panna. Erinevad pizzad ja joogid. Vahepeal tegime stopi ka kerisime paar kohta tagasi ja siis jälle jätkasime.
Joogid toodi lauda üpris kiiresti. Toiduga läks aega. Plikad võtsid kotist välja kaardid ja hakkasid neid mängima. Vahepeal läks lauluks ja laua ääres tantsiti Macarenat. Küsimust: „Millal toit tuleb”, kuulsin küll mitu korda, aga igav meil ei hakanud. Ja siis kui pizzad lauda toodi ja esimesed tükid suhu läksid, siis olid kõik väga rahul, et just sinna sööma läksime. Ka need, kes algul nagu väga ei tahtnud. Anette arvas, et tema hakkabki nüüd iga kord seal söömas käima, kui ta Kaunases on. Tõesti oli maitsev. Anette ja Elisabeth tellisid endale lausa väikesed pizzad kaasa, et pärast üksi hotellis maiustada. Leti ääres arvet makstes, kuulsime taas eesti keelt, kui meesterahvas meie kõrval ütles, et tunne nagu oleks Eestis.
22:00 lahkusime pizzateriast. Õues oli juba päris pime ja sadas vihma. See nurjas meie plaani minna promenaadile promeneerima. Tungiv vajadus oli aga poe järele. Krislin ütles, et tema nägi ennem, et Maxima on siin lähedal. Läksime poodi otsima. Tüdrukute õnneks leidsimegi ühe väikese poekese jalakäijate tänava ääres lahti olevat. Kõik said endale vajalikud jäätised ja kommid ostetud. Süda rahul ja meel hea, astusime vihmas hotelli poole. Valisime kõndimiseks teise tänavapoole, et sealseid vaateaknaid imetleda. Korraga plikad kiljatasid. Nende keskelt läksid läbi kolm noort, kaks poissi ja üks tüdruk. Üks poistest oli püüdnud Anette kotti haarata, aga õnneks hoidis viimane seda tugevasti kinni ja see ei läinud õnneks. Aga väike hirmutussüst oli see küll.
Tegime veel paar pilti purskkaevu taustal vihma käes ja läbi meie õhtune jalutuskäik oligi. Natuke kahju, et vihma sadama hakkas. Ma oleks küll veel seal natuke ringi jalutanud. Igal juhul jättis see hinge tahtmise sinna linna veel tagasi minna. Eelmine kord, kui ma Kaunases käisin, siis mulle sellist tunnet sisse ei jäänud, aga seekord küll.
22:40 olime hotellis tagasi. Tegin väikese visiidi igasse tuppa. Vaatasin toad üle, kus keegi pesitseb ja leppisime kokku väikestes detailides, mis, kus ja millal vaja olla ja ärgata jne. Avaldasin ka lootust nende mõistlikkusele, et ma hommikul ei peaks kuulma kaebust lärmi pärast.
Natukese aja pärast tulid meie tuppa Elisabeth ja Marleen, et kas nemad võivad dušši alla minna. Nende toas ei pidavat viimane töötame. Loomulikult meie suure suuga lubama. Tüdrukud tulidki, aga oh sa imet, meie oma ka ei töötanud. Selle avastasid nad siis, kui juba dušši alla minema hakkasid. Nalja kui palju. Polnud miskit teha, nad läksid järgmist tuba otsima, kuhu pesema saaks minna.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar