8:00 äratas kell. Minu jaoks oli väga rahulik öö ja pean tunnistama, et ega ma täpselt tea, mis need plikad korda saatsid, sest seinad olid head ja paksud. Igal juhul oli nii vaikne, et magamist ei seganud miski. Kui mina viimast korda uksest välja piilusin, siis oli meie tubades rahu majas. Kilkeid oli, aga need tulid kaugemalt ja nende tekitajateks olid teise Eesti grupi noored ja oli näha, et nemad ei hoidnud end kohe mitte kuidagi tagasi. Meie leppisime tüdrukutega kokku, et üksteise tubades võivad külas olla ja ennast hästi tunda, aga lärm ei või koridori kosta, nii et see teisi häiriks. Mind ei häirinud küll miski. Seni, kuni minu usaldust ära ei kasutata, on kõik hästi, nii et loodan nende peale J.
Ajasin end voodist välja, panin riided selga ja läksin uste taha äratuskella mängima. Osad olid juba üleval, aga mõne ukse taga tuli ikka päris kaua kopsida, enne kui väga unise vastuse sain. Aega oli pool tundi, et ennast korda seada ja sööma minna.
8:30 läksime alla I korruse restorani hommikusöögile. Rootsilaud nagu hotellides kombeks. Julgen öelda, et valik oli suhteliselt kesine, aga arvan, et võimalus oli igal ühel endale midagi meelepärast hamba alla saada.
Hommikusöök
Kõhud täis, hakkasid tüdrukud järjest üles minema. Korraldus oli toad korda panna ja kui valmis, siis enne mitte lahkuda, kui mina toa üle võtan. Nii siis sai minust tubade ülevaataja ja mida rohkem tube tühjaks jäi, seda raskemaks muutus minu käsi, sest iga võtme otsas rippus suur ja raske tinapomm. Ühtegi maha jäätud asja ma tubadest ei leidnud, tüdrukud olid olnud hoolsad ja kõik oma asjad ilusti kaasa võtnud. Õppetund, „ kuidas on viisakas tuba endast maha jätta”, lõppes enamustele positiivselt. Mõni tuba tahtis veidike kohendamist, aga seegi sai kiirelt korda aetud.
Minu tuba jäi loomulikult viimaseks, mis lukku sai keeratud. Kõik teised olid juba end bussis sisse seadnud, kui mina alles alla jõudsin. Ille asjatas retseptsiooni laua juures. Nimelt oli ta laual näinud tuttavat passi ja küsinud, et kas Eesti oma. Saanud jaatava vastuse, hakkasime kohe otsima GoBussi bussijuhi telefoninumbrit. Nimelt oli teisest Eesti grupist keegi passi maha unustanud. Nad olid oma 20 minutit meist varem hotellist lahkunud. Saime telefoninumbri ja Ille helistas kohe bussijuhile, et too saaks passile järgi tulla.
9:40 asusime teele tüdrukute unistuse, kaubanduskeskuse poole. Ilm oli päikseline ja tõotas tulla mõnus päev.
10:00 olimegi kohal Kaunase suure ostukeskuse „Mega” parklas. Küsimuse, et kas soovite koos või eraldi käia, siis sain ühest suust, et eraldi. Leppisime siis kokku, et täpselt kell 12:00 oleme kõik bussis. Buss pidi vahepeal ära käima tankimas ja teemaksu asja uurimas. Olime ostnud küll piirilt teemaksu, aga ainult 24 tunniks, nii et tänaseks vajasime juba uut.
Alustasime siis oma poodlemise tuuri. Illega hoidsime kokku ja otsustasime üle vaadata selle suure akvaariumi, mille pärast just see ostukeskus valitud sai. Peasissekäigust sisenedes seisime vastakuti hiiglasliku akvaariumiga, mis on kantud ka maailma kümne suurima akvaariumi nimistusse, mis on 10 meetri kõrgune ja 4 meetrit lai. Maht on 170 000 liitrit. See on kõrgeim akvaarium Balti riikides. Seal elab üle 30 liigi kalu, seal hulgas kuus Kariibimere haid.
See oli tõesti võimas. Akvaarium tõusis massiivselt lae poole. Mõlemalt poolt akvaariumi läksid trepid. Paremalt eskalaator ja vasakult tavaline trepp, kuid seal, kus lõppesid trepid, ei lõppenud veel akvaariumi imeline maailm. See ulatus veel kõrgemale. Kõige parem oli kogu seda ilu vaadata trepil sõites. Tehisvalgus, mis seda vee-maailma ümbritses, peegeldus klaasilt vastu, nii et kohati oli akvaariumi elu halvasti näha, aga võimas oli ikka. Palju erinevaid kalu, üks värvilisem kui teine. Erinevas suuruses ja kujus. Kõige põnevam oli näha siiski haisid. Seal elab koos teiste kaladega, mida on üle 30 eri liigi, ka 6 Kariibimere haid. Tõeline veealune maailm oma ilus. Tasus vaadata.
Akvaarium ja Ille
Uudishimu rahuldatud, läksime poodidesse kolama. Ille tahtis kingi saada ja lapselapsele traksipükse, mina päikseprille ja kotti. Mõlemad saime ka mis tahtsime ja rohkemgi veel. Vahepeal kohtusime veidike õnnetut Ingridit, kes arvas, et oli oma telefoni hotelli jätnud. Vaatasin ju kõik toad üle, nii et kui see just padja all polnud, siis küll midagi maha ei jäänud. Tegin ettepaneku kott veel kord rahulikult üle vaadata ja suureks rõõmuks see seal ka oli. Ehmatus asendus naeratusega.
Minu kohustus oli ka õhtu- ja hommikusöök varuda. Viimaseks poeks jäi siis Rimi, kus kõik vajaliku Illega ostukorvidesse ladusime ja mitme kotiga viimasel minutil enne kontrollaega kiirel sammul poest välja astusime.
12:00 alustasime sõitu Läti poole. Natuke olime sõitnud, kui kuulsin tagant poolt küsimust, et kas me täna poodi ka läheme. Ma ei saanud selle küsimuse mõttest kohe hästi arugi, sest alles me ju tulime poest, mida ka meelde tuletasin. See peale sain vastuseks, et ma ei jõudnud toidupoodi või et juba kõik otsas, mis sai ostetud. Nüüd oli aga küll siis mul selline kurb uudis tüdrukutele, et täna rohkem poe peatusi ei tule. Oli räägitud, et hommikupooliku oleme poes, siis see on kõik, siis nii ka on. Kes ei osanud arvestada, palju nad nosivad või kes üldse toidukasse ei jõudnud, siis see on nüüd küll nende endi mure. Nii suured küll juba, et natuke võiks osata mõelda ja arvestada, arvestades veel seda, et asjad olid läbi räägitud väga selge sõnaliselt. Kui seekord ei osanud, siis järgmine kord juba oskavad. Ma tahaks ikka igalt poolt väikseid õppetunde leida J.
14:00 parkisime end söögikoha „19 kilomeeter” ette, sest ees ootas lõunasöögi aeg. See on selline hea koht, et saad ise endale prae koostisosad valida. Palusin siis teha meile kokku ühine arve ja siis hakkas tüdrukuid riburadapidi minema endale praadi valima, mina tõlgiks kõrval. Šnitslit kana ja liha oma, kotlette ja kanakoiba, grill-ribi ja vorstikesi. Lisandiks kartul või riis või tatar. Salateid sai ise tõsta ja jooki valada. Nii nad astusid kõik kandikutega kassapidaja juurest läbi, kes kõik arvele lõi. Ma jälle viimane ja rahakott puuga seljas, kes kogu suure arve kinni maksis. Aga tundus, et kõik leidsid endale meelepärase söögi- ja joogipoolise. Vaikus oli saabunud laua äärde, kõik sõid isuga.
Lõunasöök
Sellel söögikohal on veel ka lisaväärtus, milleks on mini-loomaaed ja koduloo muuseum. Loomaaias on jaanalinnud, mingid sõralised ja põhiline vaatamisväärsus karu, kes mööda oma aedikut ringi tatsas. Jaanalinnud tulid õige ligi ja pistsid oma pika kaela otse aiast läbi tüdrukutele peade kohale. Plikad katsusid ka tema udusulgi, mis pidavat nende väitel nii pehme olema nagu karv J. Inger-Liis oli tükk aega selle jaanalinnu juures ja fotografeeris teda siit ja sealt.
Paaris vanas palkmajas oli väljapanek koduloolisi asju. Kõige huvitavam oli üks majake, mille seina sees olid suured vaadid, nii et pool vaadist oli toas ja pool õues. Sellel osal, mis õues oli, oli kraan küljes ja sees pool vaadi sees auk, kust vaati täita. Väga põnev süsteem.
Loomad vaadatud, lustisid tüdrukud erinevatel kiikedel, mis olid kõik puust tehtud. Jõuluvana saan kõlkus puu otsas, karussell-kiil, krokodill, mis kiikus edasi-tagasi ja siis tavaline kaal-kiik. Lõbu oli laialt ja oleks jagunud kauemakski kui õpetaja ainult oleks lubanud. Paraku oli aeg edasi sõita.
14:45 kimasime piiri poole. Polnud veel kaugele jõudnud, kui Teele ütles, et tal fotokas kadunud. Krislini telefon oli tooli vahelt läbi libisenud ja nüüd pesitses kottide vahel toolide all. Minu käsi sinnani ei ulatunud ja katsetus jäi tulemuseta. Ka Teele koti tühjendamine ei toonud positiivset tulemust. Nii siis palusin bussijuhil otsa ümber keerata, et minna tagasi söögikohta fotokat otsima. Suur õnn oli meiega ja Teele leidis oma varanduse ühe kännu kõrvalt, kus ta kott maas oli olnud. Läks hästi. Ju see siis kotist välja vajus, kui ta oma koti maha pani. Krislin sai ka oma telefoni kätte ja nüüd…
15:00 läks sõit uuesti lahti.
15:15 olime tagasi LÄTIS. Sõit möödus viperusteta ja leidsime vaevata üles ka meie sihtmärgi.
16:00 seisime Põhjamaade Verssaille lossi parklas. Olime jõudnud RUNDALE LOSSI juurde.
See on Baltimaade suurejooneliseim 18. saj loss ja pargikompleks. Rundale palee loojaks ja barokkarhidektuuri suurmeister Rastelli ja see on ehitatud 1736-1740 Kuramaa hertsogi Buroni suveresidentsiks. Säilinud on hertsogiaegne interjöör väärtuslike kunstiesemetega, Kurzeme barokkstiilis puugravüüride ja –nikerduste näitus. Sama Vene keisririigi õukonnaarhidekti kavandatud on ka Peterburis asuv Talvepalee kui ka Peterhofi muinasjutulised lossikompleksid. Lossi ajalugu ulatub tagasi aastasse 1505, mil Liivimaa äärealadel asunud maatüki omandas Saksa päritolu Grothusside aadlisuguvõsa. 1735 müüs rahalistesse raskustesse sattunud perekond lossi krahv Ernst Johann Byronile, kes oli Vene keisrinna Anna Ivanovna suursoosik. Keeruliste suhete tõttu ja õukonnaintriigide tulemusena saadeti Byron asumisele ja loss käis mitmeid kordi käst-kätte. Seal on tegutsenud nii haigla, ohvitseride komandandipunkt kui ka kohalik kool.
Rundale lossi juures
Lossi ehitamiseks tuli kohale toimetada kogu ehitusmaterjal, organiseerida toitlustamine ja majutus. Lossi ehitusse kaasati Jegorovi grupi ehitajad, kiviraidurid Saksamaalt, seinte ja lagede maalijaiks said kuulsad itaalia meistrid. Sajad koormad puitu, kive, metalli ja toitu vooris iga päev Rundalesse ja loss kerkis tundidega. Parematelt aednikelt telliti üle 350 000 sidrunipuu, tuhendeid tammesid ja kastaneid, park planeeriti Versaille aia eeskujul. Kanalitesse ümber lossikompleksi suunati voolama jõevesi. Kahe aastaga sai loss katuse alla, koormad parketi ja peeglitega, kujude ja mööbliga saabusid pea iga päev. Itallased maalisid lagesid ja venelased kuldasid peegliraame. Kaugel ei olnud päev, mil hertsogi suurest suveresidentsist pidi saama ballide ja pidide keskus. Maailm aga elas oma reeglite järgi. Ootamatult suri tsarinna Anna. Troonile sai uus valitseja ja Kuramaa hertsog mõisteti surma. Viimasel minutil asendati surmanuhtlus eluaegse vangistusega, alul Siberis, hiljem Jaroslavis. Asumisel saatis Byron mööda 20 pikka aastat. Kuid jälle mängis temaga saatus:keisrinna Jelizaveta tõstis ta uuesti kõrgustesse ning hertsog saabus koju, kus teda rabas lossi saatus. Palju oli lõhutud, hulk kunstiväärtusi oli laiali tassitud ning loss räämas.
Mehed aga ei andnud alla. Rastelli ja Byron panid lossi ehituse uuesti käima, odavdamise huvides projekti lihtsustati. Palee sai lõpuks valmis, kuigi mitte lõplikult ega nii luksuslikult, nagu algvariandis oli kavandatud. II maailmasõja elas loss üle rahulikult, kuna äi suurtest teedest eemale.
Tänaseks on palee suures osas restaureeritud (või vähemalt lagunemine peatatud) ning kunstivaramu pargi rüpes ootab külastajaid. Kunstivarad on rikkalikud: palju on säilinud vanu maale uhketes raamides, mööblit, kaunid lae- ja seinamaalingud, alles on vanad gobeläänid ja portselanikollektsioon selleks spetsiaalselt ehitatud alusel. Kuldne barokksaal oma kiiskavas ülikülluses ning sellele sekundeeriv diskreetne valge saal lubavad aimata kunagist jõukust ja ehitaja ning omaniku grandioosseid plaane. Kristalllühtrid ja sinivalged ahjud on enamasti vanade koopiad. Paregu on lossi ja vana kunsti restaureerimisega ametis ligi 200 meistrimeest.
Pärast lugematutes tubdes ja saalides kunsti ja arhidektuuri nautimist tasub kindlasti aega varuda ja jalutada lossi ümbritsevas prantsuse stiilis pargis. Lossi sissepääsuteest vasakule jääva kastaniallee lõpus asub kunagine teemaja.
Aega lossikompleksiga tutvumiseks 2 tundi. Kuigi tüdrukud eelistasid liikuda omapäi, pidime minema algul koos, kuna piletid oli vaja ära osta ja siis ka lossi siseneda
Mööda alleed jõudsime lossiväravateni, kus avanes lummav vaatepilt. Mis meid veel ees ootas!? Põnev! Läbi tumepunaseks värvitud väravahoonete paistis eemal helekollane palee. Hiiglaslik ja kaunis. Jalutasime soojas päevas üle suure platsi palee poole. Läbi lossi väravate jõudsime nelinurksesse sisehoovi. Igast küljest ümbritsesid meid kollased suurte akendega kahekorruselised seinad. Peauksest sisse astunud ümbritsesid meid majesteetlikud sambad. Pikad kollaste sammaste read suundusid nii paremale kui vasakule. Lunastasin kassast piletid ja alustasime ringkäiku. Plikad tahtsid juba kohe laiali joosta, aga kutsusin nad siiski veel enda juurde, kuna ilma piletita, mis meil oli ühine, poleks nad sisse saanud. Kontrollöörist möödas, jooksis igaüks oma teed. Kuna meie Illega olime seal varem käinud, mina lausa kaks korda, siis ega me pikalt kuskil peatunud. Kuid siiski leidsin veel kohti, mida polnud varem näinud. Nagu näiteks piljardisaal, kus oli ka näitus erinevatest hasartmängudest 18. Ja 19. Sajandil. Siis paelus minu tähelepanu kütmisruum. Mõlemad eelmised korrad vaevas mind küsimus, et kuidas neid ahjusid köetakse, kuna ühtegi ahjusuud näha pole. Seekord sain sellele saladusele jälile. Ühes toanurgas on kohe eraldi väike ruumike, kus kolm ahjusuud sees, seega köetakse sealt kolme tuba korraga. Igas toas on oma ahi. Uhked kahhelkivist käsitsi maalitud. Valdavalt sinistes toonides.
Valgusküllane ja luksuslik trepihall. Lugematud kaunistused seintel, laes, trepikäsipuudel jätsid imelise mulje. Suundusime mööda seda kuninglikku treppi teisele korrusele, kus ootasid meid ees arvukad toad ja saalid, üks kaunim kui teine. Sõnadest jäi puudu, kui astusime kuldsesse ballisaali. Suur ja kuninglik, kaunistused igal pool. Seda suursugust luksust peab ise nägema. Ja see oli alles algus. Varsti jõudsime lumivalgesse ballisaali, kus iga detail ja kaunistus oli läbi mõeldud. Suured peeglid ja aknad muutsid saali veel suuremaks. Valge iludus, pitsiline, õhkõrn. Küll oleks tahtnud seal saalis ise õhulises kleidis tantsida. Mõlema saali otsas oli ukseava, mis viis vaaside tuppa. Portselanist kaunid vaasid, igal ühel oma riiulike seina peal. Kõik see pani ainult ahhetama. Edasi tulid üks tuba teise järel, üks ilusam kui teine. Iga toa nurgas oli ahi, mõnel pool lausa kaks-sini-valge kirjud käsitsi maalitud. Ilusad mööblitükid, suur söögisaal, proua buduaarid, härra magamistuba, baldahhiinvoodid jne. Kõike seda ei saa sõnadesse panna. See oli väga muljetavaldav. Kõik oli nii ilus ja seda oli nii palju. Kuigi nägin seda juba kolmandat korda, aga ikka meeldis väga. See on selline koht, kus võib korduvalt käia ja ikka ahhetada.
Hertsoginna privaatruumidesse minnes pidi näitama uuesti piletit. Järelikult polnud tüdrukud seda näinud. Seal meeldis mulle eriti vannituba oma väga uhke mosaiik-peegel laega. Kaunistustega pesunõud ja pissipott. Väga peened asjakesed. Siis oli uue eksponaadina õhtukleit, mis oli õmmeldud maali järgi. Justkui päris. Nii ilus ja uhke!
Oma ringi jätkasime lossipargis. Seda polnud ma veel oma täies ilus näinud, kuna üks kord oli see alles rajamisel ja teine kord olin lossis keset talve. Aed algas, kui nii võib öelda, uhke ümmarguse veesilmaga, mille keskel purskkaev. Parasjagu oli sinna üles rivistatud pulmaseltskond. Valge kaar, mille all noorpaar paari pandi ja toolide read külaliste jaoks. Nagu päris, kuid kui konveieri peal. Selle aja jooksul kui meie seal pargis olime, sai tanu alla 3 naist. Iga nurga peal võis näha pulmalisi pilte tegema. Kõige nõmedam vaatepilt oli see, kui lillepeenarde vahele tulev noorpaar koos oma pruutneitsite ja meessoost saatjatega pilte tulid tegema, siis kõigil olid suitsud hambus, kaasaarvatud pruut ja tema uhkelt riietatud pruutneitsid. No kohe riivas silma.
Tulbid lossiaias
Aga aia juurde. Purskkaev oli ühtlasi ka aia tähtsaim punkt, kust said alguse alleed. Teistpidi olid alleed ühendatud kaar-alleedega. Kaared olid kaetud ronirooside või viinamarjaväätidega. Nende all kõndides olid kaitstud kõrvetava päikese eest. Kuigi eriti kõrvetav see just täna polnud, aga mõte jääb samaks. Suur tuul oli hoopis tõusnud.
Rundale loss tagant poolt
Mööda alleesid jalutades jõudsime vabaõhu lavani. See oli küll väga nutikalt planeeritud. Meenutas natuke amfiteatrit. Pealtvaatajad istusid poolkaares rohelisel mäenõlval. Lava oli nagu päris lava, aga kõik murust ja looduslik. Eesäär oli kaarjas nagu linnahalli laval ja mõlemalt poolt otsast viis lavale kolme astmega trepp, puidust. Kulisside rolli täitsid hekid, mis olid istutatud just nii nagu päris lava kõrval kulissid paiknevad. Hekkide lõpus olid tühimikud, mis olid suurepärased garderoobid. Lahe koht.
Veel oli seal aias eraldi hekkidega piiratud aianurgakesi, mis mõeldud erinevatele taimeliikidele: ürdiaed, tulbid, roosid, ilupõõsad ja veel erinevaid lilli. Tulbid lõpetasid juba õitsemist, kuid oli veel näha hilisemate sortide õitsemist. Kui ilus seal aias võib olla, kui roosid õitsevad. Neid oli seal ikka väga palju. Hekkide vahelt paistis hiina teemaja stiilis hoone. Üllatusena asus selles võõrapärases uhkes majakeses WC. Veel oli rohelusse peidetud väike kohvik, kust mööda käisime. Väikeses lehtlas sattusime kokku tüdrukutega ja tegime vastastikku pilte. Kuna kokkulepitud kellaajani, mil pidime kohtuma bussi juures, oli veel aega, lubasime endale ühe jäätise, mille pargipingil istudes ära sõime. Elisabeth ja Marleen R tulid sõites põõsaste vahelt. Nad olid kinni püüdnud ühe elektriauto koos juhiga, kes neid 1.- Latti eest aias ringi sõidutas.
Renita, Helen R ja Inger-Liis
Haarasime kaasa tüdrukud, kes meie läheduses olid ja läksime tagasi lossi sisemusse. Tüdrukud polnud pääsenud nendesse privaatruumidesse ja tahtsid ka neid näha. Tegime siis Illega seal veel ühe tuuri selle luksuse keskel. Sealt väljudes oli ka kätte jõudnud aeg astuda bussi poole. Kohtasime Teelet ja Ingridit ja nad oleks ka meelsasti tahtnud neid siseruume näha, aga paraku oli juba kell nii palju, et neid hakati sulgema.
Viskasime pilgu suveniirilettidele ja läksime bussi. Kõik olid kohal ja võisime sõitma hakata.
18:15 startisime nüüd juba ööbimiskoha poole.
19:00 tegime lühikese peatuse elektrijaama tammil Riia lähistel. Suur vesi paisu taga, kalamehed kala püüdmas ja õhtupäike veepinnalt vastu siramas. Tegime mõned ilusad pildid ja sõitsime edasi.
Riia lähistel tammil
19:50 olime juba tuttava koolimaja juures Garkalnes. Samal ajal meiega olid kohale jõudnud ka selle kooli õpilased, Laimdota tantsurühm, kes olid ka kuskil festivalil käinud. Võtmed ootasid meid salapeidukas ehk külmkapis. Tõin need sealt ära ja lasin kõik majja sisse. Algas suur sagimine. Tüdrukutel juba selge kuhu minna. Madratseid hakati kohe vedama ühest toast teise. Millegipärast kostusid mu kõrvu väga valjud hääled. Küll nad siis vaidlesid igasugu asjade üle. Kas panna madratsid kõrvuti või jätta vahe vahele. Kuhu kui palju mahub. Üks arvas et nii on parem, teine arvas, et naa on parem. Teises toas arvas Krislin, et tal on parem põrandal magada ilma madratsita ja nii need vaidlused arenesid. Kuulasin ja muigasin. Tundub, et hakatakse üksteisest väsima, ei saa enam üksteisega hakkama ilma vaidlusi tekitamata. Lõpuks emotsioonid vaibusid, kuna Tiina tuli uute korraldustega ja siis need polnud algul kohe üldse meeltmööda. Nimelt olid läti lapsed nurunud oma õpetajalt, et kas nad võivad natukeseks koolmajja jääda, et eestlastega koos tantsida. Tegu oli IV klassi segarühmaga. Vanemad oldi ka kõik juba läbi helistatud ja siis olimegi meie natuke sundseisus. Aga ega siin miskit vastu vaielda polnudki, meie ju lihtsalt nende lahkel loal ilma igasugu tasuta nende valdustes. Viisakus nõudis, et me annaksime oma panuse. Egas midagi. Natuke ninakirtsutamist ja sain kõik alla tantsusaali, kus meid juba pikisilmi oodati. Ma mõtlesin, et mis teha, mis teha. Rääkisin siis tüdrukutega läbi, et tantsime neile siis ühe oma tantsudest ja nad olid sellega päri. Esitamiseks valisid nad „Siidiussid”. Tegime siis ettepaneku ja see võeti heakskiiduga vastu. Peale meie esitust nägime ühte tantsu nende repertuaarist. Siis läks vastastikku õpetamiseks. Meie omad hakkasid pihta oma lemmikuga – Makkarenaga. Seistes vastastikku rivides läks tants lahti, algul aeglasemas tempos, siis kiiremas. Saatemuusikaks mingi suvaline, mis Laimdota plaatidelt leidsime.
Üks tants „selge” haarasid lätlased ohjad oma kätte ja õpetaja Laimdota käsutas paaridesse ja nii, et üks paariline oleks lätlane ja teine eestlane. Oh sa jutt, nüüd oli tõeline probleem majas. Mitte ei tahtnud minu tüdrukud võõra lapsega paari võtta ja veel vähem poisiga. Küll võttis aega, ja mõni proovis järjepidevalt ära hiilida, aga lõpuks said kõik ringile ja tants võis alata. Lihtne tantsukene, mis jäi kiirelt meelde ja tõi isegi naeratuse huulile. Kui Laimdota juba teist tantsu õpetama hakkas, siis olid kõik vabatahtlikult ringjoonel. Nii sai ka see ära tantsitud. Mina valisin välja ühe disko loo, mille järgi õpetasin ühe line-tantsu. Kõik tegid rõõmsameelselt kaasa ja kui see lõppes, siis oli veel natuke aega vaja sisustada. Lõpetuseks tantsisime veel ka oma „Samblalõhnalise”, mis oli selle sõpruskohtumise viimane meelelahutus etteaste.
21:00 lõppes kohustuslik etteaste, läksime oma söögituppa, milleks oli minu ja Ille magamistuba ehk klassiruum, õhtust sööma. Menüüs oli salat viineritega ja kohuke. Kui kõhud täis, valis igaüks omale meelepärase tegevuse, et aega sisustada. Kuna aeg polnud veel hiline, siis läksid tüdrukud õue kondama, kuid kell 22:00 pidid kõik tagasi olema. Korrastasime Illega parasjagu söögituba, kui uksele astus härra koolidirektor ja kutsus väikesele koosviibimisele oma kabinetti, et veidike lobiseda. Ütlesin tüdrukutele, et nad on nüüd veidike aega ilma valvsate pilkudeta ja et tuleme varsti tagasi. Läksime õuest läbi kooli peaukse juurde, kust direktorihärra meid sisse lasi ja läbi koridoride oma kabinetti juhatas. Küll oli ilus koolimaja. Hubane ja kodune. Madalad laed, täispuidust uksed ja soojad toonid. Seinad olid täis raamitud pilte ja dokumente erinevatest sündmustest koolis. Isegi KÜG´i ja Garkalne koolide vahel sõlmitud sõprusleping oli seal üleval.
Väikesel koosviibimisel olid veel direktori abikaasa ja tantsuõpetaja Laimdota. Läbi direktori kabineti, mis oli väike nagu minu konku, noh natuke küll suurem aga sama moodi maast laeni riiuleid täis, jõudsime pidulikumasse ja suuremasse saali moodi ruumi. Seal oli kaks lauda, mida ääristasid toolid pruunides toonides. Kogu ruumi sisustuses domineerisid puit ja pruunid toonid. Väike ühe astme kõrgune lava, millel klaver. Nagu kontsertsaal, aga samas oli vastasseinas televiisor ja muu moodsam tehnika. Põrandal ehe vana parkkett. Jättis sellise 80.-date mulje. Mitte et see kole oleks olnud, seda mitte, kõik oli väga maitsekalt kujundatud.
Taga Garkalne kooli direktor, ees vasakult Ille, Laimdota ja direktori proua
Jututeemasid jagus, alustades sellest, et just pool tundi tagasi oli Läti president üritanud valitsust laiali saata ja esines sellise avaldusega ka televisioonis, nii et olukord Läti riigis oli üsna terav. Suhtlus käis meil omavahel vene keeles. Lätlased rääkisid ka kõik saksa keelt ja mul oleks selles keeles oluliselt lihtsam suhelda olnud, aga seda ei osanud jälle Ille. Nii siis kui vene keelega hätta jäin ja sõnu ei teadnud, siis võtsin aeg-ajal saksa keele appi. Aga eneselgi üllatusena hakkas lõpuks vene keel juba suust üsna ladusalt välja tulema ja sain enamuste oma mõtete väljaütlemisega hakkama. Jube hea tunne oli, et päris mööda külgi polegi Vova õpetatud vene keel jooksnud. Tuleb välja küll kui nata harjutada.
Korraga kuulsin õues väga valjusid kilkeid. Direktori härra küsis, et kas minu tüdrukud. Kuna ma ei teadnud, vaid ainult aimasin, siis pistsin pea aknast välja. No muidugi minu omad ja kaks jalgratastel poissi kah. Hõikasin siis üle kooli hoovi, et kuulge, meil juba õhturahu. Seda nad ei osanud oodata, et ma neil ikka silma peal hoian. Kus siis kadusid tuhatnelja siseruumidesse või vähemasti nurga taha, kust ma neid enam ei näinud J. Aga vaikus tuli õuele ja selleks ajaks, kui meie oma koolipoolele läksime, polnud õues enam kedagi. Kõik olid ilusti oma tubades ja toimetasid. Kes käis dušši all, kes punus patse, kes tegi pilte, kes sõi kiirmakarone.
00:30 saabus öörahu ja ei tea, kas päev oli nii väsitav olnud, aga vaikus tuli kiirelt.
