IV PÄEV - 29. MAI 2011 – PÜHAPÄEV

7:00 hakkas kostuma hääli, kuigi ärkamine oli ette nähtud kell 8. Kuna loomaaed tehakse alles kell 10 lahti, siis polnud vajadust eriti varajasele ärkamisele, aga kui sagimine pihta hakkas, siis läks minulgi uni ära. Üleüldse oli madrats täna öösel kuidagi kõva ja padi paha, mitte ei saanud hästi magada. Ajasime siis ennast ka Illega üles ja juba tulid esimesed neiukesed süüa nõudma. Mis siis ikka, katsime hommikusöögiks laua, panin teevee tulele ja kutsusin plikad sööma. Selleks ajaks olid kõik juba jalule saanud. Valikus olid taas erinevat sorti hommikusöögihelbed piima või jogurtiga ja väike saiake, mis oli päris suur. Mõned kohukesed olid ka õhtust järgi jäänud. Kuna saiake oli suur, siis said mõned tüdrukud pool sellest endale teele kaasa pakkida.

Kuna aega väljasõiduks oli maa ja ilm, siis mindi hommikujooksu tegema. Enamus tüdrukuid pani trenni riided selga ja läksid jooksma. Usinus pole laita, tublid tüdrukud. Kuidagi kiiresti tulid ainult tagasi, lühike ring oli vist.

Pakkisime rahulikult asjad kokku, koristasime toad ja isegi piltide vaatamiseks jäi aega üle. Lõpuks sättisime endid ikka bussi, peitsime võtmed peidukasse ja …

9:20 alustasime sõitu Riia poole, et külastada loomaaeda. Paraku ei läinud kõik üldse mitte nii libedalt kui ma ootasin. Oleks seda teadnud, siis oleksime võinud juba hulga varem teele asuda. Plaanitud poole tunnise sõidu asemel kulus loomaaia leidmiseks hoopis poolteist tundi. Vaatasin, et asi on taas kord mäda, kui kesklinnale lähenesime ja üle jõe sõitsime. See polnud hoopiski mitte see koht, kuhu vaja oli minna ja avaldasin oma kahtlusi ka bussijuhile, kes aga väitis, et TomTom juhatab siia. Jäin siiski endale kindlaks, et me oleme täitsa vales kohas, loomaaed asub hoopis linna servas Tallinna pool ääres. Olin juba täitsa pahur, kuidas saab juba mitmendat korda sedasi eksida, see tähendab ka seda, et meil jääb loomaaias aega väga väheks. Lõpuks tegime peatuse ja bussijuht läks taksojuhtide käest küsima. Tuli välja, et olime tõesti selles kohas, kuhu TomTom juhatas, aga loomaaia aadress oli valesti sisestatud. Meie olime Mežu jelal, aga vaja oli olla Mežu prospektil, 13 km valesti. Teha polnud midagi vaid ära oodata, kuni õigesse kohta kohale jõuame.

10:45 olime lõpuks RIIA LOOMAAIA väravas, plaanitust 45 minutit hiljem, seega jäi meil aega loomaaiaga tutvumiseks kõigest tund ja viisteist minutit. Otsustasime tüdrukutega, et sööme 15 minutit lõunasöögil kiiremini ja saame siis 15 minutit loomaaias kauem olla. Väljusime kiirelt bussist ristteel, et mitte raisata rohkem aega parkimise otsimise peale. Kui meie väljas, siis aega bussijuhil parkimist otsida küll.

Marssisime kiirel sammul värava poole, kust piletid lunastasin ja tüdrukud igasse ilmakaarde laiali jooksid. Meie seadsime Illega sammud kaelkirjakute poole. Olin seal möödunud oktoobris juba I ja III rühmaga korra käinud, nii et pilt oli selge, kuhu vaja minna. Põikasime sisse jõehobude juurde, keda me tookord ei näinud. Mingi suure veelooma skelett rippus ka seal lae all.

Õues oli jahe, nii et kiirem samm andis ka parajalt sooja. Uhke paabulind liikus majesteetlikult oma suure lehvikutaolise sabaga mööda territooriumi ringi. See oli tõeliselt kaunis. Tõttasime kaelkirjakuteni, kes vabalt oma aedikus jalutasid. Neid oli kolm. Sügisel olid nad kõik koos väikeses aedikus, mis oli ilmselgelt nende jaoks liiga väike. Nende ilu ja suursugusus tuli suuremal maa-alal hoopis paremini esile. Kohe hoopis teine emotsioon. Nii uhked loomad.

Jalutasime läbi kängurude ja karude juurest. Päris tükk aega veetsime troopikamajas igasugu putukaid ja mutukaid vaadates. Elisabeth, Marleen R ja Angeelika olid ka meiega koos ja pildistasid igasugu konni ja muid elukaid.

Õues kohtusime veel Krislini, Marleen B, Anette ja Katariinaga. Suundusime koos lõvide poole. Isalõvi oli majas kinni ja korraldas korralikku möirge-kontserti, mis kajas üle loomaaia. Emalõvi möirgas vastu. Lõvide kahekõne, pole varem sellist asja kuulnud. Häälepaelad on neil head J.

Heitsime pilgu ka sõralistele ja rebaselistele ning oligi aeg lõppemas. Põikasime sisse ka väikesesse suveniiriputkasse ning nüüd juba otse väravasse, kus oli kohtumispaik. Ootamist sisustasid tüdrukud WC-s käimisega või siis jäätiseostmisega. Viimasel minutil tulid Teele ja Ingrid, mis on juba nagu traditsiooniks saanud, et nad on viimased. Väga täpsed viimase sekundini J.

Kiire see külastus ju meist mitte olenevatel põhjustel oli, aga vähemasti ei jäänud päris ära, mida ma juba korra kartsin. Huh, marru ajas küll.

12:15 võttis buss meid värava juurest uuesti peale ja algas sõit kodumaa poole. Tegime väikese eel-lõuna õuna või pirni näol, mida keegi eelistas.

12:40 peatusime juba Riia lähistel Apelsinase ostukeskuse juures, et süüa lõunat. Kuna loomaaias oldi jäätise ja muu magusaga isu ära aetud, siis kuulsin ka protesti, et kõht pole veel tühi ja ei taha süüa. Paraku sellist valikut ma ei andnud, kuna järgmine kord saab süüa alles praamis, kui taskuraha järgi on. Varsti oleksin hakanud kuulma nurinat, et kõht on tühi, kas me poodi läheme. Ajasin aga kõik sööma ja lasteeineid Hesburgerisse tellima. Vahe oli ainult mänguasjal, mida keegi sinna juurde tahtis saada. Kes jõudis kiiresti söönuks, võis veel poodi lipata. Rimi oli kohe kõrval. Toit tuli kiiresti, nii jäi aega WC-s käimiseks ja poes kommide ostmiseks piisavalt.

13:30 olime uuesti ratastel, et nüüd juba vahepeatuseta Rohukülla sõita. Kuna sõit möödus üleliigsete vahejuhtumiteta, siis mida lähemale me Haapsalule jõudsime, seda rohkem hakkas tunduma, et meil jääb aega sisse põigata ka Rannarootsi ostukeskusesse. Mõeldud tehtud.

17:05 lasimegi piigad taas ühele poereisile. Mina polnud jõudnud veel bussist väljudagi, kui Marleen R õnnetult tagasi tuli. Põhjuseks see, et ta oli unustanud oma käekoti Lätti Hesburgerisse, milles fotoaparaat, dokumendid ja rahakott. Alustasime sellest, et panime kinni ta pangakaardi. Siis helistasin Hiiumaa bussijuhile, kellega koos olime Kaunase hotellis olnud, lootes, et nad on ehk veel Riia kandis. Ebaõnn, ta oli ka juba Eestis. Meie bussijuht helistas läbi omi tuttavaid, kes Baltikumis sõidavad, et ehk on nendega õnne, aga teps ei mitte. Kõik olid Eestis juba tagasi. Hetkel ei jäänud meil muud üle, kui oodata. Teha polnud midagi. Kui selle leidis aus inimene, siis on see seal olemas, aga kui ebaaus, siis pole seda enam ammu seal.

Tegin väikese tiiru mõnedes poodides, aga tundsin, et mulle selleks korraks ikka täitsa aitab poodidest ja läksin bussi.

17:50 algas sõit sadamasse kust siis…

18:30 praamiga Hiiumaale purjetasime. Võtsin kohe arvuti välja ja ühendasin interneti võrguga. Õnnestus leida vajaliku Hesburgeri telefoninumber. Helistasin kohe sinna ja sain rõõmustava sõnumi, et kott seal täitsa olemas. Ille helistas siis kohe Laimdotale, kes parasjagu Tallinnas Vanalinnapäevadel oma memmedega oli. Tema omakorda delegeeris ülesande kooli direktorile ja järgmise päeva hommikuks oli kott juba direktorile üle antud. See oli üks õnneliku lõpuga lugu, mis näitas taaskord, et head inimesed pole kuhugile kadunud.

Kärdlasse jõudes ootasid vanemad oma võsukesi Pritsumaja parklas. Läbi meie esimene välisreis Tt-stuudio II rühmaga. Mina olen tagasi positiivsete emotsioonidega, mis puudutas seda, mis meist sõltus. Tüdrukud oli tublid ja targemaks saime kõik. Arvan, et õppida oli nii mõndagi neil kui ka mul. Eks minulgi oli kogemus uus sellises vanuses noortega nii pikal reisil käia. Juba reisil olles hakkasid mõtted liikuma, mida järgime aasta ette võtta. Igati kordaläinud ettevõtmine. Kohtumiseni järgmine kord!

III PÄEV - 28. MAI 2011 – LAUPÄEV

8:00 äratas kell. Minu jaoks oli väga rahulik öö ja pean tunnistama, et ega ma täpselt tea, mis need plikad korda saatsid, sest seinad olid head ja paksud. Igal juhul oli nii vaikne, et magamist ei seganud miski. Kui mina viimast korda uksest välja piilusin, siis oli meie tubades rahu majas. Kilkeid oli, aga need tulid kaugemalt ja nende tekitajateks olid teise Eesti grupi noored ja oli näha, et nemad ei hoidnud end kohe mitte kuidagi tagasi. Meie leppisime tüdrukutega kokku, et üksteise tubades võivad külas olla ja ennast hästi tunda, aga lärm ei või koridori kosta, nii et see teisi häiriks. Mind ei häirinud küll miski. Seni, kuni minu usaldust ära ei kasutata, on kõik hästi, nii et loodan nende peale J.

Ajasin end voodist välja, panin riided selga ja läksin uste taha äratuskella mängima. Osad olid juba üleval, aga mõne ukse taga tuli ikka päris kaua kopsida, enne kui väga unise vastuse sain. Aega oli pool tundi, et ennast korda seada ja sööma minna.

8:30 läksime alla I korruse restorani hommikusöögile. Rootsilaud nagu hotellides kombeks. Julgen öelda, et valik oli suhteliselt kesine, aga arvan, et võimalus oli igal ühel endale midagi meelepärast hamba alla saada.

Hommikusöök

Kõhud täis, hakkasid tüdrukud järjest üles minema. Korraldus oli toad korda panna ja kui valmis, siis enne mitte lahkuda, kui mina toa üle võtan. Nii siis sai minust tubade ülevaataja ja mida rohkem tube tühjaks jäi, seda raskemaks muutus minu käsi, sest iga võtme otsas rippus suur ja raske tinapomm. Ühtegi maha jäätud asja ma tubadest ei leidnud, tüdrukud olid olnud hoolsad ja kõik oma asjad ilusti kaasa võtnud. Õppetund, „ kuidas on viisakas tuba endast maha jätta”, lõppes enamustele positiivselt. Mõni tuba tahtis veidike kohendamist, aga seegi sai kiirelt korda aetud.

Minu tuba jäi loomulikult viimaseks, mis lukku sai keeratud. Kõik teised olid juba end bussis sisse seadnud, kui mina alles alla jõudsin. Ille asjatas retseptsiooni laua juures. Nimelt oli ta laual näinud tuttavat passi ja küsinud, et kas Eesti oma. Saanud jaatava vastuse, hakkasime kohe otsima GoBussi bussijuhi telefoninumbrit. Nimelt oli teisest Eesti grupist keegi passi maha unustanud. Nad olid oma 20 minutit meist varem hotellist lahkunud. Saime telefoninumbri ja Ille helistas kohe bussijuhile, et too saaks passile järgi tulla.

9:40 asusime teele tüdrukute unistuse, kaubanduskeskuse poole. Ilm oli päikseline ja tõotas tulla mõnus päev.

10:00 olimegi kohal Kaunase suure ostukeskuse „Mega” parklas. Küsimuse, et kas soovite koos või eraldi käia, siis sain ühest suust, et eraldi. Leppisime siis kokku, et täpselt kell 12:00 oleme kõik bussis. Buss pidi vahepeal ära käima tankimas ja teemaksu asja uurimas. Olime ostnud küll piirilt teemaksu, aga ainult 24 tunniks, nii et tänaseks vajasime juba uut.

Alustasime siis oma poodlemise tuuri. Illega hoidsime kokku ja otsustasime üle vaadata selle suure akvaariumi, mille pärast just see ostukeskus valitud sai. Peasissekäigust sisenedes seisime vastakuti hiiglasliku akvaariumiga, mis on kantud ka maailma kümne suurima akvaariumi nimistusse, mis on 10 meetri kõrgune ja 4 meetrit lai. Maht on 170 000 liitrit. See on kõrgeim akvaarium Balti riikides. Seal elab üle 30 liigi kalu, seal hulgas kuus Kariibimere haid.

See oli tõesti võimas. Akvaarium tõusis massiivselt lae poole. Mõlemalt poolt akvaariumi läksid trepid. Paremalt eskalaator ja vasakult tavaline trepp, kuid seal, kus lõppesid trepid, ei lõppenud veel akvaariumi imeline maailm. See ulatus veel kõrgemale. Kõige parem oli kogu seda ilu vaadata trepil sõites. Tehisvalgus, mis seda vee-maailma ümbritses, peegeldus klaasilt vastu, nii et kohati oli akvaariumi elu halvasti näha, aga võimas oli ikka. Palju erinevaid kalu, üks värvilisem kui teine. Erinevas suuruses ja kujus. Kõige põnevam oli näha siiski haisid. Seal elab koos teiste kaladega, mida on üle 30 eri liigi, ka 6 Kariibimere haid. Tõeline veealune maailm oma ilus. Tasus vaadata.

Akvaarium ja Ille

Uudishimu rahuldatud, läksime poodidesse kolama. Ille tahtis kingi saada ja lapselapsele traksipükse, mina päikseprille ja kotti. Mõlemad saime ka mis tahtsime ja rohkemgi veel. Vahepeal kohtusime veidike õnnetut Ingridit, kes arvas, et oli oma telefoni hotelli jätnud. Vaatasin ju kõik toad üle, nii et kui see just padja all polnud, siis küll midagi maha ei jäänud. Tegin ettepaneku kott veel kord rahulikult üle vaadata ja suureks rõõmuks see seal ka oli. Ehmatus asendus naeratusega.

Minu kohustus oli ka õhtu- ja hommikusöök varuda. Viimaseks poeks jäi siis Rimi, kus kõik vajaliku Illega ostukorvidesse ladusime ja mitme kotiga viimasel minutil enne kontrollaega kiirel sammul poest välja astusime.

12:00 alustasime sõitu Läti poole. Natuke olime sõitnud, kui kuulsin tagant poolt küsimust, et kas me täna poodi ka läheme. Ma ei saanud selle küsimuse mõttest kohe hästi arugi, sest alles me ju tulime poest, mida ka meelde tuletasin. See peale sain vastuseks, et ma ei jõudnud toidupoodi või et juba kõik otsas, mis sai ostetud. Nüüd oli aga küll siis mul selline kurb uudis tüdrukutele, et täna rohkem poe peatusi ei tule. Oli räägitud, et hommikupooliku oleme poes, siis see on kõik, siis nii ka on. Kes ei osanud arvestada, palju nad nosivad või kes üldse toidukasse ei jõudnud, siis see on nüüd küll nende endi mure. Nii suured küll juba, et natuke võiks osata mõelda ja arvestada, arvestades veel seda, et asjad olid läbi räägitud väga selge sõnaliselt. Kui seekord ei osanud, siis järgmine kord juba oskavad. Ma tahaks ikka igalt poolt väikseid õppetunde leida J.

14:00 parkisime end söögikoha „19 kilomeeter” ette, sest ees ootas lõunasöögi aeg. See on selline hea koht, et saad ise endale prae koostisosad valida. Palusin siis teha meile kokku ühine arve ja siis hakkas tüdrukuid riburadapidi minema endale praadi valima, mina tõlgiks kõrval. Šnitslit kana ja liha oma, kotlette ja kanakoiba, grill-ribi ja vorstikesi. Lisandiks kartul või riis või tatar. Salateid sai ise tõsta ja jooki valada. Nii nad astusid kõik kandikutega kassapidaja juurest läbi, kes kõik arvele lõi. Ma jälle viimane ja rahakott puuga seljas, kes kogu suure arve kinni maksis. Aga tundus, et kõik leidsid endale meelepärase söögi- ja joogipoolise. Vaikus oli saabunud laua äärde, kõik sõid isuga.

Lõunasöök

Sellel söögikohal on veel ka lisaväärtus, milleks on mini-loomaaed ja koduloo muuseum. Loomaaias on jaanalinnud, mingid sõralised ja põhiline vaatamisväärsus karu, kes mööda oma aedikut ringi tatsas. Jaanalinnud tulid õige ligi ja pistsid oma pika kaela otse aiast läbi tüdrukutele peade kohale. Plikad katsusid ka tema udusulgi, mis pidavat nende väitel nii pehme olema nagu karv J. Inger-Liis oli tükk aega selle jaanalinnu juures ja fotografeeris teda siit ja sealt.

Paaris vanas palkmajas oli väljapanek koduloolisi asju. Kõige huvitavam oli üks majake, mille seina sees olid suured vaadid, nii et pool vaadist oli toas ja pool õues. Sellel osal, mis õues oli, oli kraan küljes ja sees pool vaadi sees auk, kust vaati täita. Väga põnev süsteem.

Loomad vaadatud, lustisid tüdrukud erinevatel kiikedel, mis olid kõik puust tehtud. Jõuluvana saan kõlkus puu otsas, karussell-kiil, krokodill, mis kiikus edasi-tagasi ja siis tavaline kaal-kiik. Lõbu oli laialt ja oleks jagunud kauemakski kui õpetaja ainult oleks lubanud. Paraku oli aeg edasi sõita.

14:45 kimasime piiri poole. Polnud veel kaugele jõudnud, kui Teele ütles, et tal fotokas kadunud. Krislini telefon oli tooli vahelt läbi libisenud ja nüüd pesitses kottide vahel toolide all. Minu käsi sinnani ei ulatunud ja katsetus jäi tulemuseta. Ka Teele koti tühjendamine ei toonud positiivset tulemust. Nii siis palusin bussijuhil otsa ümber keerata, et minna tagasi söögikohta fotokat otsima. Suur õnn oli meiega ja Teele leidis oma varanduse ühe kännu kõrvalt, kus ta kott maas oli olnud. Läks hästi. Ju see siis kotist välja vajus, kui ta oma koti maha pani. Krislin sai ka oma telefoni kätte ja nüüd…

15:00 läks sõit uuesti lahti.

15:15 olime tagasi LÄTIS. Sõit möödus viperusteta ja leidsime vaevata üles ka meie sihtmärgi.

16:00 seisime Põhjamaade Verssaille lossi parklas. Olime jõudnud RUNDALE LOSSI juurde.

See on Baltimaade suurejooneliseim 18. saj loss ja pargikompleks. Rundale palee loojaks ja barokkarhidektuuri suurmeister Rastelli ja see on ehitatud 1736-1740 Kuramaa hertsogi Buroni suveresidentsiks. Säilinud on hertsogiaegne interjöör väärtuslike kunstiesemetega, Kurzeme barokkstiilis puugravüüride ja –nikerduste näitus. Sama Vene keisririigi õukonnaarhidekti kavandatud on ka Peterburis asuv Talvepalee kui ka Peterhofi muinasjutulised lossikompleksid. Lossi ajalugu ulatub tagasi aastasse 1505, mil Liivimaa äärealadel asunud maatüki omandas Saksa päritolu Grothusside aadlisuguvõsa. 1735 müüs rahalistesse raskustesse sattunud perekond lossi krahv Ernst Johann Byronile, kes oli Vene keisrinna Anna Ivanovna suursoosik. Keeruliste suhete tõttu ja õukonnaintriigide tulemusena saadeti Byron asumisele ja loss käis mitmeid kordi käst-kätte. Seal on tegutsenud nii haigla, ohvitseride komandandipunkt kui ka kohalik kool.

Rundale lossi juures

Lossi ehitamiseks tuli kohale toimetada kogu ehitusmaterjal, organiseerida toitlustamine ja majutus. Lossi ehitusse kaasati Jegorovi grupi ehitajad, kiviraidurid Saksamaalt, seinte ja lagede maalijaiks said kuulsad itaalia meistrid. Sajad koormad puitu, kive, metalli ja toitu vooris iga päev Rundalesse ja loss kerkis tundidega. Parematelt aednikelt telliti üle 350 000 sidrunipuu, tuhendeid tammesid ja kastaneid, park planeeriti Versaille aia eeskujul. Kanalitesse ümber lossikompleksi suunati voolama jõevesi. Kahe aastaga sai loss katuse alla, koormad parketi ja peeglitega, kujude ja mööbliga saabusid pea iga päev. Itallased maalisid lagesid ja venelased kuldasid peegliraame. Kaugel ei olnud päev, mil hertsogi suurest suveresidentsist pidi saama ballide ja pidide keskus. Maailm aga elas oma reeglite järgi. Ootamatult suri tsarinna Anna. Troonile sai uus valitseja ja Kuramaa hertsog mõisteti surma. Viimasel minutil asendati surmanuhtlus eluaegse vangistusega, alul Siberis, hiljem Jaroslavis. Asumisel saatis Byron mööda 20 pikka aastat. Kuid jälle mängis temaga saatus:keisrinna Jelizaveta tõstis ta uuesti kõrgustesse ning hertsog saabus koju, kus teda rabas lossi saatus. Palju oli lõhutud, hulk kunstiväärtusi oli laiali tassitud ning loss räämas.

Mehed aga ei andnud alla. Rastelli ja Byron panid lossi ehituse uuesti käima, odavdamise huvides projekti lihtsustati. Palee sai lõpuks valmis, kuigi mitte lõplikult ega nii luksuslikult, nagu algvariandis oli kavandatud. II maailmasõja elas loss üle rahulikult, kuna äi suurtest teedest eemale.

Tänaseks on palee suures osas restaureeritud (või vähemalt lagunemine peatatud) ning kunstivaramu pargi rüpes ootab külastajaid. Kunstivarad on rikkalikud: palju on säilinud vanu maale uhketes raamides, mööblit, kaunid lae- ja seinamaalingud, alles on vanad gobeläänid ja portselanikollektsioon selleks spetsiaalselt ehitatud alusel. Kuldne barokksaal oma kiiskavas ülikülluses ning sellele sekundeeriv diskreetne valge saal lubavad aimata kunagist jõukust ja ehitaja ning omaniku grandioosseid plaane. Kristalllühtrid ja sinivalged ahjud on enamasti vanade koopiad. Paregu on lossi ja vana kunsti restaureerimisega ametis ligi 200 meistrimeest.

Pärast lugematutes tubdes ja saalides kunsti ja arhidektuuri nautimist tasub kindlasti aega varuda ja jalutada lossi ümbritsevas prantsuse stiilis pargis. Lossi sissepääsuteest vasakule jääva kastaniallee lõpus asub kunagine teemaja.

Aega lossikompleksiga tutvumiseks 2 tundi. Kuigi tüdrukud eelistasid liikuda omapäi, pidime minema algul koos, kuna piletid oli vaja ära osta ja siis ka lossi siseneda

Mööda alleed jõudsime lossiväravateni, kus avanes lummav vaatepilt. Mis meid veel ees ootas!? Põnev! Läbi tumepunaseks värvitud väravahoonete paistis eemal helekollane palee. Hiiglaslik ja kaunis. Jalutasime soojas päevas üle suure platsi palee poole. Läbi lossi väravate jõudsime nelinurksesse sisehoovi. Igast küljest ümbritsesid meid kollased suurte akendega kahekorruselised seinad. Peauksest sisse astunud ümbritsesid meid majesteetlikud sambad. Pikad kollaste sammaste read suundusid nii paremale kui vasakule. Lunastasin kassast piletid ja alustasime ringkäiku. Plikad tahtsid juba kohe laiali joosta, aga kutsusin nad siiski veel enda juurde, kuna ilma piletita, mis meil oli ühine, poleks nad sisse saanud. Kontrollöörist möödas, jooksis igaüks oma teed. Kuna meie Illega olime seal varem käinud, mina lausa kaks korda, siis ega me pikalt kuskil peatunud. Kuid siiski leidsin veel kohti, mida polnud varem näinud. Nagu näiteks piljardisaal, kus oli ka näitus erinevatest hasartmängudest 18. Ja 19. Sajandil. Siis paelus minu tähelepanu kütmisruum. Mõlemad eelmised korrad vaevas mind küsimus, et kuidas neid ahjusid köetakse, kuna ühtegi ahjusuud näha pole. Seekord sain sellele saladusele jälile. Ühes toanurgas on kohe eraldi väike ruumike, kus kolm ahjusuud sees, seega köetakse sealt kolme tuba korraga. Igas toas on oma ahi. Uhked kahhelkivist käsitsi maalitud. Valdavalt sinistes toonides.

Valgusküllane ja luksuslik trepihall. Lugematud kaunistused seintel, laes, trepikäsipuudel jätsid imelise mulje. Suundusime mööda seda kuninglikku treppi teisele korrusele, kus ootasid meid ees arvukad toad ja saalid, üks kaunim kui teine. Sõnadest jäi puudu, kui astusime kuldsesse ballisaali. Suur ja kuninglik, kaunistused igal pool. Seda suursugust luksust peab ise nägema. Ja see oli alles algus. Varsti jõudsime lumivalgesse ballisaali, kus iga detail ja kaunistus oli läbi mõeldud. Suured peeglid ja aknad muutsid saali veel suuremaks. Valge iludus, pitsiline, õhkõrn. Küll oleks tahtnud seal saalis ise õhulises kleidis tantsida. Mõlema saali otsas oli ukseava, mis viis vaaside tuppa. Portselanist kaunid vaasid, igal ühel oma riiulike seina peal. Kõik see pani ainult ahhetama. Edasi tulid üks tuba teise järel, üks ilusam kui teine. Iga toa nurgas oli ahi, mõnel pool lausa kaks-sini-valge kirjud käsitsi maalitud. Ilusad mööblitükid, suur söögisaal, proua buduaarid, härra magamistuba, baldahhiinvoodid jne. Kõike seda ei saa sõnadesse panna. See oli väga muljetavaldav. Kõik oli nii ilus ja seda oli nii palju. Kuigi nägin seda juba kolmandat korda, aga ikka meeldis väga. See on selline koht, kus võib korduvalt käia ja ikka ahhetada.

Hertsoginna privaatruumidesse minnes pidi näitama uuesti piletit. Järelikult polnud tüdrukud seda näinud. Seal meeldis mulle eriti vannituba oma väga uhke mosaiik-peegel laega. Kaunistustega pesunõud ja pissipott. Väga peened asjakesed. Siis oli uue eksponaadina õhtukleit, mis oli õmmeldud maali järgi. Justkui päris. Nii ilus ja uhke!

Oma ringi jätkasime lossipargis. Seda polnud ma veel oma täies ilus näinud, kuna üks kord oli see alles rajamisel ja teine kord olin lossis keset talve. Aed algas, kui nii võib öelda, uhke ümmarguse veesilmaga, mille keskel purskkaev. Parasjagu oli sinna üles rivistatud pulmaseltskond. Valge kaar, mille all noorpaar paari pandi ja toolide read külaliste jaoks. Nagu päris, kuid kui konveieri peal. Selle aja jooksul kui meie seal pargis olime, sai tanu alla 3 naist. Iga nurga peal võis näha pulmalisi pilte tegema. Kõige nõmedam vaatepilt oli see, kui lillepeenarde vahele tulev noorpaar koos oma pruutneitsite ja meessoost saatjatega pilte tulid tegema, siis kõigil olid suitsud hambus, kaasaarvatud pruut ja tema uhkelt riietatud pruutneitsid. No kohe riivas silma.

Tulbid lossiaias

Aga aia juurde. Purskkaev oli ühtlasi ka aia tähtsaim punkt, kust said alguse alleed. Teistpidi olid alleed ühendatud kaar-alleedega. Kaared olid kaetud ronirooside või viinamarjaväätidega. Nende all kõndides olid kaitstud kõrvetava päikese eest. Kuigi eriti kõrvetav see just täna polnud, aga mõte jääb samaks. Suur tuul oli hoopis tõusnud.

Rundale loss tagant poolt

Mööda alleesid jalutades jõudsime vabaõhu lavani. See oli küll väga nutikalt planeeritud. Meenutas natuke amfiteatrit. Pealtvaatajad istusid poolkaares rohelisel mäenõlval. Lava oli nagu päris lava, aga kõik murust ja looduslik. Eesäär oli kaarjas nagu linnahalli laval ja mõlemalt poolt otsast viis lavale kolme astmega trepp, puidust. Kulisside rolli täitsid hekid, mis olid istutatud just nii nagu päris lava kõrval kulissid paiknevad. Hekkide lõpus olid tühimikud, mis olid suurepärased garderoobid. Lahe koht.

Veel oli seal aias eraldi hekkidega piiratud aianurgakesi, mis mõeldud erinevatele taimeliikidele: ürdiaed, tulbid, roosid, ilupõõsad ja veel erinevaid lilli. Tulbid lõpetasid juba õitsemist, kuid oli veel näha hilisemate sortide õitsemist. Kui ilus seal aias võib olla, kui roosid õitsevad. Neid oli seal ikka väga palju. Hekkide vahelt paistis hiina teemaja stiilis hoone. Üllatusena asus selles võõrapärases uhkes majakeses WC. Veel oli rohelusse peidetud väike kohvik, kust mööda käisime. Väikeses lehtlas sattusime kokku tüdrukutega ja tegime vastastikku pilte. Kuna kokkulepitud kellaajani, mil pidime kohtuma bussi juures, oli veel aega, lubasime endale ühe jäätise, mille pargipingil istudes ära sõime. Elisabeth ja Marleen R tulid sõites põõsaste vahelt. Nad olid kinni püüdnud ühe elektriauto koos juhiga, kes neid 1.- Latti eest aias ringi sõidutas.

Renita, Helen R ja Inger-Liis

Haarasime kaasa tüdrukud, kes meie läheduses olid ja läksime tagasi lossi sisemusse. Tüdrukud polnud pääsenud nendesse privaatruumidesse ja tahtsid ka neid näha. Tegime siis Illega seal veel ühe tuuri selle luksuse keskel. Sealt väljudes oli ka kätte jõudnud aeg astuda bussi poole. Kohtasime Teelet ja Ingridit ja nad oleks ka meelsasti tahtnud neid siseruume näha, aga paraku oli juba kell nii palju, et neid hakati sulgema.

Viskasime pilgu suveniirilettidele ja läksime bussi. Kõik olid kohal ja võisime sõitma hakata.

18:15 startisime nüüd juba ööbimiskoha poole.

19:00 tegime lühikese peatuse elektrijaama tammil Riia lähistel. Suur vesi paisu taga, kalamehed kala püüdmas ja õhtupäike veepinnalt vastu siramas. Tegime mõned ilusad pildid ja sõitsime edasi.

Riia lähistel tammil

19:50 olime juba tuttava koolimaja juures Garkalnes. Samal ajal meiega olid kohale jõudnud ka selle kooli õpilased, Laimdota tantsurühm, kes olid ka kuskil festivalil käinud. Võtmed ootasid meid salapeidukas ehk külmkapis. Tõin need sealt ära ja lasin kõik majja sisse. Algas suur sagimine. Tüdrukutel juba selge kuhu minna. Madratseid hakati kohe vedama ühest toast teise. Millegipärast kostusid mu kõrvu väga valjud hääled. Küll nad siis vaidlesid igasugu asjade üle. Kas panna madratsid kõrvuti või jätta vahe vahele. Kuhu kui palju mahub. Üks arvas et nii on parem, teine arvas, et naa on parem. Teises toas arvas Krislin, et tal on parem põrandal magada ilma madratsita ja nii need vaidlused arenesid. Kuulasin ja muigasin. Tundub, et hakatakse üksteisest väsima, ei saa enam üksteisega hakkama ilma vaidlusi tekitamata. Lõpuks emotsioonid vaibusid, kuna Tiina tuli uute korraldustega ja siis need polnud algul kohe üldse meeltmööda. Nimelt olid läti lapsed nurunud oma õpetajalt, et kas nad võivad natukeseks koolmajja jääda, et eestlastega koos tantsida. Tegu oli IV klassi segarühmaga. Vanemad oldi ka kõik juba läbi helistatud ja siis olimegi meie natuke sundseisus. Aga ega siin miskit vastu vaielda polnudki, meie ju lihtsalt nende lahkel loal ilma igasugu tasuta nende valdustes. Viisakus nõudis, et me annaksime oma panuse. Egas midagi. Natuke ninakirtsutamist ja sain kõik alla tantsusaali, kus meid juba pikisilmi oodati. Ma mõtlesin, et mis teha, mis teha. Rääkisin siis tüdrukutega läbi, et tantsime neile siis ühe oma tantsudest ja nad olid sellega päri. Esitamiseks valisid nad „Siidiussid”. Tegime siis ettepaneku ja see võeti heakskiiduga vastu. Peale meie esitust nägime ühte tantsu nende repertuaarist. Siis läks vastastikku õpetamiseks. Meie omad hakkasid pihta oma lemmikuga – Makkarenaga. Seistes vastastikku rivides läks tants lahti, algul aeglasemas tempos, siis kiiremas. Saatemuusikaks mingi suvaline, mis Laimdota plaatidelt leidsime.

Üks tants „selge” haarasid lätlased ohjad oma kätte ja õpetaja Laimdota käsutas paaridesse ja nii, et üks paariline oleks lätlane ja teine eestlane. Oh sa jutt, nüüd oli tõeline probleem majas. Mitte ei tahtnud minu tüdrukud võõra lapsega paari võtta ja veel vähem poisiga. Küll võttis aega, ja mõni proovis järjepidevalt ära hiilida, aga lõpuks said kõik ringile ja tants võis alata. Lihtne tantsukene, mis jäi kiirelt meelde ja tõi isegi naeratuse huulile. Kui Laimdota juba teist tantsu õpetama hakkas, siis olid kõik vabatahtlikult ringjoonel. Nii sai ka see ära tantsitud. Mina valisin välja ühe disko loo, mille järgi õpetasin ühe line-tantsu. Kõik tegid rõõmsameelselt kaasa ja kui see lõppes, siis oli veel natuke aega vaja sisustada. Lõpetuseks tantsisime veel ka oma „Samblalõhnalise”, mis oli selle sõpruskohtumise viimane meelelahutus etteaste.

21:00 lõppes kohustuslik etteaste, läksime oma söögituppa, milleks oli minu ja Ille magamistuba ehk klassiruum, õhtust sööma. Menüüs oli salat viineritega ja kohuke. Kui kõhud täis, valis igaüks omale meelepärase tegevuse, et aega sisustada. Kuna aeg polnud veel hiline, siis läksid tüdrukud õue kondama, kuid kell 22:00 pidid kõik tagasi olema. Korrastasime Illega parasjagu söögituba, kui uksele astus härra koolidirektor ja kutsus väikesele koosviibimisele oma kabinetti, et veidike lobiseda. Ütlesin tüdrukutele, et nad on nüüd veidike aega ilma valvsate pilkudeta ja et tuleme varsti tagasi. Läksime õuest läbi kooli peaukse juurde, kust direktorihärra meid sisse lasi ja läbi koridoride oma kabinetti juhatas. Küll oli ilus koolimaja. Hubane ja kodune. Madalad laed, täispuidust uksed ja soojad toonid. Seinad olid täis raamitud pilte ja dokumente erinevatest sündmustest koolis. Isegi KÜG´i ja Garkalne koolide vahel sõlmitud sõprusleping oli seal üleval.

Väikesel koosviibimisel olid veel direktori abikaasa ja tantsuõpetaja Laimdota. Läbi direktori kabineti, mis oli väike nagu minu konku, noh natuke küll suurem aga sama moodi maast laeni riiuleid täis, jõudsime pidulikumasse ja suuremasse saali moodi ruumi. Seal oli kaks lauda, mida ääristasid toolid pruunides toonides. Kogu ruumi sisustuses domineerisid puit ja pruunid toonid. Väike ühe astme kõrgune lava, millel klaver. Nagu kontsertsaal, aga samas oli vastasseinas televiisor ja muu moodsam tehnika. Põrandal ehe vana parkkett. Jättis sellise 80.-date mulje. Mitte et see kole oleks olnud, seda mitte, kõik oli väga maitsekalt kujundatud.

Taga Garkalne kooli direktor, ees vasakult Ille, Laimdota ja direktori proua

Jututeemasid jagus, alustades sellest, et just pool tundi tagasi oli Läti president üritanud valitsust laiali saata ja esines sellise avaldusega ka televisioonis, nii et olukord Läti riigis oli üsna terav. Suhtlus käis meil omavahel vene keeles. Lätlased rääkisid ka kõik saksa keelt ja mul oleks selles keeles oluliselt lihtsam suhelda olnud, aga seda ei osanud jälle Ille. Nii siis kui vene keelega hätta jäin ja sõnu ei teadnud, siis võtsin aeg-ajal saksa keele appi. Aga eneselgi üllatusena hakkas lõpuks vene keel juba suust üsna ladusalt välja tulema ja sain enamuste oma mõtete väljaütlemisega hakkama. Jube hea tunne oli, et päris mööda külgi polegi Vova õpetatud vene keel jooksnud. Tuleb välja küll kui nata harjutada.

Korraga kuulsin õues väga valjusid kilkeid. Direktori härra küsis, et kas minu tüdrukud. Kuna ma ei teadnud, vaid ainult aimasin, siis pistsin pea aknast välja. No muidugi minu omad ja kaks jalgratastel poissi kah. Hõikasin siis üle kooli hoovi, et kuulge, meil juba õhturahu. Seda nad ei osanud oodata, et ma neil ikka silma peal hoian. Kus siis kadusid tuhatnelja siseruumidesse või vähemasti nurga taha, kust ma neid enam ei näinud J. Aga vaikus tuli õuele ja selleks ajaks, kui meie oma koolipoolele läksime, polnud õues enam kedagi. Kõik olid ilusti oma tubades ja toimetasid. Kes käis dušši all, kes punus patse, kes tegi pilte, kes sõi kiirmakarone.

00:30 saabus öörahu ja ei tea, kas päev oli nii väsitav olnud, aga vaikus tuli kiirelt.

II PÄEV - 27. MAI 2011 – REEDE

Öö oli mitte kõige rahulikum. Peale oma käskiva kõneviisi kasutamist keskööl, pugesin ka ise magamiskotti ja suikusin natukeseks, kuni ärkasin mingite kahtlaste helide peale, mis olid kaugel rahulikust magamisest. Kuulasin väheke kõrv kikkis ja asi ei tundunud õige. Kell oli 2 paiku öösel, ronisin kotist välja. Tüdrukute toa poole minnes, komistasin otsa Maarjale ja Ingridile, kes olid magama tulnud trepimademele. Uks oli vahelt kinni pandud, kuigi kokkulepped olid teistsugused. Kui ikka suured tüdrukud muud moodi aru ei saa, siis tuleb ikka kurja häält teha. Mis nad küll seal edasi tegid, seda ma ei tea, aga vaikus saabus.

6:00 äratus. Suurt vasturääkimist ma ei kuulnud. Kõik ajasid tasapisi jalad alla. Katsin meie tuppa laua, kus oli valikus hommikusöögihelbed jogurti või piimaga ja viineripirukas, tee, kohv, kakao. Mõni ei tahtnud veel nii vara süüa ja võttis endale saiakese teele kaasa, aga enamus sõid ikka kõhu täis. Pakkisime asjad, koristasime ruumid ja istusime bussi.

7:15 olime valmis startima. Enne veel aga pidi õpetaja loengu maha pidama sellest, mis öösel toimus. Tegelikkus on ju see, et kui nemad soovivad, et neid koheldakse kui suuri, siis tuleb ka ise suurtena käituda ja jutust aru saada. See pole nüüd mitte aktsepteeritav, et keegi peab öösel toast välja kolima selle pärast, et ei saa magada.

Ilm oli ilus ja päiksepaisteline. Vurasime mööda teed aina Leedu poole, kui Riia ringil hakkasin kahtlema tee valikus. Minu meelest kohe mitte ei lähe Kaunase tee sinna kanti, kuhu buss suundus. Õnneks olen tuttav ka navigatsioonisüteemiga TomTom, mille palusin bussijuhilt enda kätte, et asja nata uurida. Jõudsin tulemuseni, et sihtkoht oli vale ja selle järgi oleksime me põrutanud rannikule. Seadistasin aparaadi õigele suunale ümber, tegime väikese tagasipööru ja olime taas õigel rajal.

8:50 olime LEEDUS. Tegime piiril kohe peatuse, sest lunastada tuli teemaks. Kuna buss pidi ka väikese peatuse tegema, siis sõitsime veidike edasi ja saime 15. minutiks jalgu sirutada. Tüdrukute õnneks oli seal ka pood, kus sai kohe raha raiskama hakata.

9:15 istusime bussi ja kimasime Birštonase poole. Vahelduseks tegime banaani ja kohukese ringi, et kõhud tühjaks ei läheks. Minu juures ees oli ka kogu aeg saadaval pudelid veega. Noh ja siis korraga läks uks lahti. Ossaaa jutt. Jäime teepervele seisma ja bussijuht proovis ust sulgeda. Nagu läks kah kinni, aga ei lukustanud korralikult ära. Hakkasime siis uuesti sõitma, lootuses, et ehk enam ei juhtu, aga juhtus ja õige pea. Jäime taas teeäärde seisma ja nüüd sidus bussijuht oma püksirihmaga ukse kinni, et vähemasti kohale jõuaksime, sest paranduse peatust polnud aega teha, muidu poleks festivalile jõudnud. Et kui meie festivalil oleme, siis bussijuhil aega abi otsida küll. Õnneks pidas uks sedasi vastu.

11:25 olime Kaunases, kuid siit jäi veel veidike Birštonasesse sõita.

12:05 olimegi kohal BIRŠTONASES, kuurortlinn, kus puhkamas käisid kunagi tähtsad kõrgklassi perekonnad. See on tuntud oma termaalvete poolest, mida juues naised ei pidavat vananema.

Kultuurikeskuse leidsime vaevata üles, sest seal oli palju busse ja hulganisti laste gruppe liikus ühe hoone poole. Leidsime bussile ka vaevata parkimiskoha kohe kultuurikeskuse otsas. Olime märganud juba maja ees kõnnitee ääres ka ühte Eesti numbrimärgiga bussi. Tõttasime Illega majja asja uurima, et kus, mis ja millal. Uksel võttis meid naeratades vastu festivali peakorraldaja Edvardas. Saime kätte päevaplaani ja üks neiukene juhatas kätte garderoobi. Läbi nurgeliste koridoride ja treppidest üle-alla kõndides jõudsime oma garderoobi juurde, mis asus otse lava taga. Vahepeal tegi ta ühe uks juures peatuse ja sõnas: „First a`clock you muts be there!”. OK, oleks ainult see uks ka meelde jäänud, mille taha pidime kogunema. Ühesõnaga, väga sopiline ja keeruline hoone. Tundub, et ehitatud vene ajal. Fuajeed ehtis suur tervet seina hõlmav vitraažpilt-aken. Saal oli suur ja rõduga, aga meie Salme saal on hubasem. Lava oli hea ja suur.

Garderoobis olime koos Kersti Adamsoni Balletistuudioga Pärnust. Ruumi polnud küll palju, aga häid lambaid mahub ikka palju ühte lauta. Kõik vajalik nähtud ja kõrvataha pandud, läksime õue leitsakusse tüdrukuid kutsuma. Seadsime end sisse, trenniriided selga ja kohe 12:40 oligi meie prooviaeg. Õigeaegselt me küll lavale ei saanud. Eelmised olid aegadega üle läinud ja üks õpetaja alles ajas oma nelja või viite rühma järgimööda lavale. Ootasime siis rahulikult oma järge, mis üsna pea ka saabus. Eelmistel ei lastud enam numbreid lõpuni tantsida, kartsin, et meiega sama lugu, aga läks paremini.

Tahtsin alustada tantsuga „Siidiussid”, aga kui helimees plaadi peale pani, siis oli see hoopis „Samblalõhnaline”, mis kõlama hakkas. Tegin kodus enne ärasõitu mõlemale tantsule uued plaadid, aga kogemata kirjutanud mõlemale plaadile ühe ja sama loo. Olin õnnega koos, et võtsin tagavaraks kaasa ka vana kontsertplaadi. Sel hetkel, aga lasin peale panna „Samblalõhnalise”. Tüdrukud organiseerusid kohe ümber ja hakkasid tantsima. Ise lippasin garderoobi teise plaadi järele.

Küll oli hea suurel laval seda „Samblalõhnalist” vaadata. Ruumi oli liikuda ja joonised tulid esile. Tegime kohe ka „Siidiussid” otsa ja siis olime vabad.

Kuna kell hakkas 13 saama, siis pidime meie Illega vastuvõtule minema. Ühe poisi abiga leidsime ka õige ukse üles, sest tõsi ta oli, mitte kummalgi meist polnud peale nendes koridorides ekslemist meeles, milline just see uks oli, kuhu kogunema pidi. Nagu selgus, olime me ka esimesed, kes nn banketile sisselaskmist ootasid. Üsna peagi hakkas inimesi kogunema. Laud keset tuba olid kaetud igasugu snäki ja salatitega. Enne kui selle kallale sai asuda, avas peakorraldaja väikese kõnega festivali. Andis kätte nimepidi õpetajatele tänukirjad, millega koos ulatati ka veinipokaal. Tuli välja, et meie ja see Pärnu Balletistuudio oleme ainukesed, kes teevad festivali rahvusvaheliseks. Saime Kersti Adamsoniga tuttavaks ka ja lobisesime veidikene. Nemad olid jaanuaris Riia festivalil osalenud. Vestluse käigus sai selgeks ka tõsiasi, et siin pole ühist söömist organiseeritud nagu Riias, vaid see tuleb ise muretseda. Seda polnud ma mitte kuskilt välja lugenud. Sain aru, et see tuleb lihtsalt eraldi maksta kohapeal. Noh, õnneks oli kultuurikeskuses kohvik, kus sai mure lahendatud. Enne aga veel lõpetasime ära oma kohustusliku osa. Tutvustati ka hindamiskriteeriume ja žüriid. Vanuseastmed olid 5.-12- aastat ja 13.-18. aastat ning kategooriaid oli vist 5, aga nendest ei saanud väga hästi aru. Nii kiiresti vuristati ette. Kontserdid toimusid ka eraldi. Kell 14:00 algaski noorema vanuseastme kontsert, kus oli 20 tantsunumbrit ehk siis 10 erinevat kollektiivi. Kui head-paremat maitstud tuli tutvustusring. Kõik toimus muidugi leedu keeles ja kui meelde tuli, siis tõlgiti meie jaoks ka vene keelde. Jõudis ring meieni. Aju kõige kaugematest soppidest tuli nüüd oma tarkus välja otsida ja ennast arusaadavaks teha. Illega koostöös see ka õnnestus. Andsime Edvardasele üle ka väikese kingituse, mis olime kaasa võtnud ja läksime tüdrukuid sööma ajama.

Kui me alla jõudsin, olid piigad väheke nördinud ja tusased, et neid aeti oma garderoobist välja. Tegelikult olime teise õpetajaga kokku leppinud, et nemad teevad oma soengud ja meigid enne ära, sest meil on veidi rohkem aega ja pole nii suurt grimmi vaja ka. Paraku jõudis Kersti enne alla kui mina tüdrukutega läbi rääkida. Aga hullu polnud midagi, sest läksime nagunii kohe sööma. Tellisime kõigile lastepraed, friikad viineritega. Ja niiiii väiksed olid. Meil on isegi praami peal suurem lastepraad. Enam polnud miskit teha. Mul oli veel bussis süüa. Kui taldrikud tühjaks said, seadsime end sisse väikeses neljakandilises sisehoovis sirmide all. Lippasin bussi, kus meie bussijuht oli tutvunud Pärnu bussijuhiga. Koos olid nad meie bussi ukse töökorda saanud. Õues oli meeletult lämbe ja soe. Võtsin bussist väikesed saiad ja küpsised, mida tüdrukutele järelroaks pakkusin. Osadel oli kõht väheke tühjaks jäänud.

Samal ajal kui mõned veel sõid, kiikasime kultuurikeskuse katusel olevale rõdule ja tegin alt hoovist rõdul hüppavatest tüdrukutest pilti. Kell tiksus juba nii kaugele, et oli vaja ka ennast sättima minna. Nooremaastme kontserti me vaatama ei jõudnudki, aga üldiselt on printsiip nendel festivalidel see, et pidu tehakse osalejatele endile. Publikut, peale tantsijate endi väga saalis ei ole.

Pärnakad olid enda ehtimise pea-aegu lõpetanud, nii et saime endi riietamisega alata. Esimene oli „Siidiussid”, mille kostüüm tuli selga panna. See käis kähku. Kui kõik valmis said, siis seadsime end sisse saalis. Kontserdi alguseni oli aega oma 20 minutit

16:00 algas kontsert. Meie järjekorranumbrid olid 14 ja 27. Pärnakad kaks numbrit enne meid, nii et kohe kui nemad lõpetasid, väljusid plikad saalist, et end lava taga valmis seada. Mina jäin saali, sest pidin isiklikult helitehniku juures olema ja õigel ajahetkel CD ulatama. Samuti olin fotograafi ja operaatori rollis. Mul oli saalis tegemist küll.

Tantsud tulid mõlemad ilusti välja. Suur lava on ikka suur lava ja toob liikumised hoopis paremini välja. „Samblalõhnalise” kleidid mänglesid ilusti ja andsid tantsule hoogu juurde. Ilus oli kohe vaadata. Eks pisikesi eksimusi tuli ette, aga mulle üldpilt meeldis. Noh jah, norida tahaks küll selle naeratuse kallal, sellest jäi küll puudu.

Kontsert ise oli mitmekesine ja huvitav. Ühtegi sellist truppi, kes võrreldes teistega oleks väga eredalt meelde jäänud, sellist polnud. Tase keskmine, aga temperament, millega tantsunumbreid esitatakse, see hoopis teine. Mulle meeldis üks hip-hopi sugemetega tants, kostüümiks katki rebitud valged T-särgid. Väga lahe esitus ja koreograafia. Estraadinumberid oli palju ja natuke ladinat, flamencot, line-tantsu. Väga igasuguseid erinevaid stiile. Iga osalev rühma sai kingituseks kaks suurt karpi küpsiseid. Meil oli teine karp präänikuid.

Peale kontserti oli vaheaeg. Tüdrukud vahetasid kohe riided. Otsustasime oma tavaari kõik ka bussi ära laadida, sest lõpetamiseni oli nii palju aega. Sagimist garderoobis oli palju. Jagasime riideid, kes kelle oma ja palusime pärnakatel kõik kaasa haarata, mis meie maha jätame. Etterutates olgu öeldud, et nemad leidsid meie sussid ja Renita oli oma kotti pistnud ühe nende sinise räti. Vahetasime siis asju postiteel ja asjad leidsid õige omaniku.

Vahepeal olid aga valla pääsenud taevaluugid. Vihma sadas kui oavarrest, aga see oli soe ja mõnus vihm. Väljas oli kõik nii roheline ja kastanid lõpetasid juba õitsemist.

Kuni lõpetamise alguseni leidis igaüks endale ise tegevust. Plikad pildistasid ja silkasid mööda maja ringi. Meie kiikasime Illega korra kultuurikeskuse ümber ringi, et mis siit kätte paistab. Ühe jalutuskäigu oleks ju võinud seal linnakese vahel lausa teha, aga selleks aega polnud.

Seni kuni tantsijad tulemusi ootasid, esinesid laval vokaalansamblid. Tegime Illega mööda maja ka väikese tutvustava tuuri nendes kohtades, kuhu veel sattunud polnud nagu näiteks rõdu. Sealt vaatasime natuke ühtede tillukeste lauljate esinemist ka. Osad ansamblid laulsid otse, aga mõnedel oli küll fono taga. Oli soliste suuremaid ja väiksemaid. Väike liikumine käis asjaga kaasa. Lõpuks jõudis kätte ka tulemuste kuulutamise aeg. Võtsime saalis kohad sisse ja hakkasime preemiate saajatele plaksutama. Neid oli omajagu. Tehnika eripreemia õnnestus koju viia ka pärnakatel ja väga õigustatult. Kui nemad poleks ka seda saanud, siis poleks õiglust olnud. Nad eristusid kohe täiesti kogu ülejäänud massist. Tüdrukud tõusid varvastele ja puha, saateks klassikaline muusika. Hoopis midagi muud kui kõik teised.

Enne veel kui Kaunase poole teele asusime, ütlesin viisakalt peakorraldajale nägemist ja tänasin vastuvõtu eest.

19:00 alustasime paduvihmas sõitu Kaunase poole, kus oli meie öömaja. Bussis oli meil vaidlusobjektiks õhtune söömaaeg, mida siis hamba alla pista. Pakkusin välja, et läheme pizzat sööma. Osadele sobis, kõigile mitte. Pakkusin välja, et lähme siis poodi ja igaüks ostab seda, mis just tahab. See ei sobinud enamusele. Kuna me ühisele otsusele ei jõudnud, siis tutvustasin veel kord natuke koos reisimise võlusid ja valusid. Päris igaühe soovide järgi teha ei saa, siis me ilmselt ei jõuakski kokkulepetele. Igaühele oma menüüd ja söögiaegu pakkuda ei saa, tuleb teha kompromisse ja oma vajadused ka kriitilise pilguga üle vaadata. Arvestada tuleb kõigiga, mitte ainult enda soovidega. Karmilt öeldes, kui on söögiaeg, siis süüakse ja süüakse seda, mida pakutakse. Kui kästakse pissile minna, siis minnakse pissile, kui ka pole suurt häda, siis ikka minnakse. Kui öeldakse, et kell 12 oleme bussis, siis oleme.

Kuna suurem osa siiski tahtis pizzasse minna, mis info kohaselt pidi asuma kohe meie hotelli läheduses, siis otsustasime, et läheme pizzat sööma.

TomTom viis meid viperusteta kohale. Ees paistsid raekoja torn, kirikutornid ja linnuse tornikiivrid. Ilus oli see linnasiluett võimsa Nemunase jõe kaldal. Võtsime siiski appi väikese linnakaardi, sest vaja oli leida parkla hotelli juures. Sõitsime üle suure Nemunase jõe ja keerasime vanalinna tänavatele. Palju on ühesuunalisi tänavaid, mis muutsid liikumise keerukamaks. Tegime terve ringi ühele tänavate pundile peale, enne kui parklasse keerata saime. Jooksin siis hotelli retseptsioonist juhatust küsima. Oh üllatust, hotelli ees seisis suur Hiiumaa GoBussi kollaste triipudega buss. Järelikult oli siin veel eestlasi ja ka hiidlasi, vähemasti bussijuhi näol. Hiljem tuligi välja, et meie buss vedas Kihnlasi või midagi seesugust.

20:14 saime bussi paigutada hotelli sisehoovi. Ööbisime hotellis nimega „Metropolis” ** Kaunase kesklinnas jalakäiate tänava ääres. Tüdrukud jäid oma asju välja võtma, mina läksin meid sisse registreerima. Fuajee nägi küll väga korralik välja, lausa natuke luksuslik. Saime 8 kahest tuba. Ille kutsus tüdrukud sisse ja jaotasin toad ära siis järgmiselt:

401 Krislin ja Katariina

402 Ingrid ja Teele

403 Angeelika ja Marleen B

405 Maarja ja Helen K

406 Anette ja Renita

407 Inger-Liis ja Helen R

408 Elisabeth ja Marleen R

409 Tiina ja Ille

242 bussijuht Toomas

Kolisime siis mööda hotelli keerdkäike tubade suunas. Leidsime lifti, milles hakkas punane tuli põlema, kui liiga palju inimesi korraga sees oli. Esimese liftitäiega sedasi läkski, et tuli põles ja nupud ei funganud. Aru kohe ei saanudki, aga siis jagasime matsu lahti. Tööle hakkas, kui üks maha astus.

Noh, osade tubade kallal tahaks veidi norida küll, aga väga hullu polnud esmapilgul midagi. Meil Illega polnud häda, aga osad tüdrukute toad olid küll väga päevi näinud. Eks see tekitas natuke nurinat ka jälle, aga ega me siis siia elama ei tulnud, vaid lihtsalt üheks ööks ööbima. Reisil käies peab väheke leplikum olema, kui ei taha just väga kõrget hinda maksta. Osad tüdrukud küsisid, et kas nemad võivad oma magamiskotid tuua, et nemad nende linade vahel küll ei maga. Ütlesin, et toogu minupärast, aga ega nad viitsinud neile bussi järele minna, nii et jäid ikka hotelli pakutud linad.

Asjad kõik üles taritud ja tubadesse ära pandud, kogunesid tüdrukud minu tuppa, et hakata sööma minema. Pizzateria pidavat kohe ümber nurga olema ja normaalsete hindadega. Mõeldud tehtud. Kuigi korralik vihmasabin oli tänavad märjaks kastnud, oli õues mõnusalt soe. Mõnikümmend meetrit käidud, jõudsimegi jalakäijate tänavale, kus oli ilus purskkaev. Tüdrukud kohe pildistama. Seal samas oli ka otsitav söögikoht. Läksin sisse asja uurima. Küsisin, et kas 16 inimesele kohta on. Mõtles natuke ja siis kutsus endaga kaasa. Meile anti privaatne söögisaal söögikoha tagaotsas. Seal oli küll laud taldrikutega juba kaetud, aga need kohe koristati ja tehti meile ekstra see ruum vabaks.

Nüüd läks tellimiseks. Hinnad olid väga normaalsed. Otsustasime, et võtame kahe peale ühe suure pizza ja mis üle jääb, laseme kaasa pakkida. Eriti keeruline see protseduur polnudki. Tüdrukud said ise väga hästi hakkama. Mõnele käisin tõlkimas, aga üldiselt polnud abi vaja. Teenindajal oli küll meiega raske. Nii palju ühe korraga kirja panna. Erinevad pizzad ja joogid. Vahepeal tegime stopi ka kerisime paar kohta tagasi ja siis jälle jätkasime.

Joogid toodi lauda üpris kiiresti. Toiduga läks aega. Plikad võtsid kotist välja kaardid ja hakkasid neid mängima. Vahepeal läks lauluks ja laua ääres tantsiti Macarenat. Küsimust: „Millal toit tuleb”, kuulsin küll mitu korda, aga igav meil ei hakanud. Ja siis kui pizzad lauda toodi ja esimesed tükid suhu läksid, siis olid kõik väga rahul, et just sinna sööma läksime. Ka need, kes algul nagu väga ei tahtnud. Anette arvas, et tema hakkabki nüüd iga kord seal söömas käima, kui ta Kaunases on. Tõesti oli maitsev. Anette ja Elisabeth tellisid endale lausa väikesed pizzad kaasa, et pärast üksi hotellis maiustada. Leti ääres arvet makstes, kuulsime taas eesti keelt, kui meesterahvas meie kõrval ütles, et tunne nagu oleks Eestis.

22:00 lahkusime pizzateriast. Õues oli juba päris pime ja sadas vihma. See nurjas meie plaani minna promenaadile promeneerima. Tungiv vajadus oli aga poe järele. Krislin ütles, et tema nägi ennem, et Maxima on siin lähedal. Läksime poodi otsima. Tüdrukute õnneks leidsimegi ühe väikese poekese jalakäijate tänava ääres lahti olevat. Kõik said endale vajalikud jäätised ja kommid ostetud. Süda rahul ja meel hea, astusime vihmas hotelli poole. Valisime kõndimiseks teise tänavapoole, et sealseid vaateaknaid imetleda. Korraga plikad kiljatasid. Nende keskelt läksid läbi kolm noort, kaks poissi ja üks tüdruk. Üks poistest oli püüdnud Anette kotti haarata, aga õnneks hoidis viimane seda tugevasti kinni ja see ei läinud õnneks. Aga väike hirmutussüst oli see küll.

Tegime veel paar pilti purskkaevu taustal vihma käes ja läbi meie õhtune jalutuskäik oligi. Natuke kahju, et vihma sadama hakkas. Ma oleks küll veel seal natuke ringi jalutanud. Igal juhul jättis see hinge tahtmise sinna linna veel tagasi minna. Eelmine kord, kui ma Kaunases käisin, siis mulle sellist tunnet sisse ei jäänud, aga seekord küll.

22:40 olime hotellis tagasi. Tegin väikese visiidi igasse tuppa. Vaatasin toad üle, kus keegi pesitseb ja leppisime kokku väikestes detailides, mis, kus ja millal vaja olla ja ärgata jne. Avaldasin ka lootust nende mõistlikkusele, et ma hommikul ei peaks kuulma kaebust lärmi pärast.

Natukese aja pärast tulid meie tuppa Elisabeth ja Marleen, et kas nemad võivad dušši alla minna. Nende toas ei pidavat viimane töötame. Loomulikult meie suure suuga lubama. Tüdrukud tulidki, aga oh sa imet, meie oma ka ei töötanud. Selle avastasid nad siis, kui juba dušši alla minema hakkasid. Nalja kui palju. Polnud miskit teha, nad läksid järgmist tuba otsima, kuhu pesema saaks minna.

Kribasin natuke reisipäevikut ja keskööl läksin magama.

I PÄEV - 26. mai 2011 - neljapäev

Hommik oli ilus ja päikesepaisteline. Tuul oli külj jaheda võitu, aga mõnus päev sõiduks.

11:15 kui mina pritsumaja parklasse jõudsin, olid tüdrukud juba enamus kohal. Bussijuht Toomas asjatas pagasiga. Seda tuli hoolikalt paigutada, kuna eraldi pagasiruumi polnud. Tagumise pingirea alla väike tühimik kottide jaoks ja siis toolide alused. Riidepuud said riputatud ühe pigi kohale. Kogu see kahene pink jäi siis ka pagasi jaoks. Saime väga hästi kõik ära paigutatud, kõigile jäi sisse oma kohale piisavalt ruumi. Keegi ei pidanud magamiskoti otsas istuma.

Kõik bussis, emad akna taga lehvitamas, kontrollisin üle sõidudokumendid, kõigi olid olemas, aga toole oli kuidagi liiga palju tühje. Marleen B ja Angeelika olid veel puudu. Kuna kell polnud veel pool, siis polnud nad ka hilinenud. Kaua ei tulnudki neid oodata. Kõik tüdrukud koos, pagas bussis alustasime oma sõitu.

Reisiseltkonnaks Tt-stuudio II rühm: Teele, Elisabeth, Helen K, Helen R, Katariina, Maarja, Angeelika, Marleen R, Marleen B, Ingrid, Krislin, Renita, Anette Maria, Inger-Liis. Saatjadaamiks Ille, mina ja bussijuht Toomas Eller. Transpordivahend Mugi Reisidelt.

Sadamasse jõudes oli veel oma 40 minutit praamini aega. Illega tegime jalutuskäigu sadama käsitöö poodi, mis on Heltermaa sadama kõrtsi tehtud. Väga vahva pood.

12:30 praamiga sõitsime mandrimaale. Võtsin arvuti nina ette ja alustasin reisipäeviku kirjutamist. Praamisõit kestis tund ja kolmkümmend minutit. Viimasel ajal on ülesõiduaeg pikemaks veninud, aga täna oli küll kõik õige nii nagu peab.

Sõit Pärnusse möödus viperusteta, tüdrukud tahtsid ainult videod vaatama hakata, aga kuna tehnikat keegi veel ei tundnud, siis polnud veel võimalik seda teha.

15:40 olime juba Pärnus. Tegime seal Kaubamajakas peatuse, et süüa Hesburgeris üks lõunasöök. Aega jäi veel ka poodlemiseks. Mul oli vaja veel hommikusöögiks osa asju osta. Mõned tüdrukud valisid endale lõunasöögi ka poe lettidelt, kes bürgerit ei tahtnud.

Hesburgeris Pärnus

16:30 kõhud täis, tehnika selgeks tehtud, alustasime teekonda piiri poole. Panime telekast jooksma filmi nimega „Viimane laul”. Buss oli nii vaikne, kõik vaatasid.

17:20 ületasime piiri Iklas ja olimegi LÄTIMAAL. Suur kurg lendas me bussi eest läbi ja maandus aasale. Film jätkus.

18:16 keerasime peateelt korra kõrvale, et näha linnakest nimega Saulkrasti. Lihtsalt sõitsime selat läbi, aga ega miskit suurt vaadata polnud midagi. Film sai läbi ja olime märkamatult jõudnud Riiga, kuhu meil tegelikult polnud üldse vaja minna. See tekitas natuke küsimusi. Navigatsioonisüteem TomTom oli meid siia juhatanud.

18:55 keerasime kõrvaltänavasse, et väheke kaarti uurida. Paberkaarti kaasas polnud ja Tom oli väge pange pannud. Panime uuesti sihtkoha sisse ja teele, aga seegi kord polnud asi õige. Sattusime Riia äärealadele jõekaldale eramajade vahele. Tegime uuesti peatuse ja nullisime ära varasemad marsruudid, siis lõpuks võttis suuna õigeks. Pidime sõitma veidi tagasi ja siis olime juba õigel teeotsal.

19:15 olime GARKALNES, väike endine kinnine sõjaväelinnake, kus asus Kärdla Ühisgümnaasiumi sõpruskool, kes oli lubanud meid lahkelt vastu võtta ja majutada. Võtsime kõne tädi Ingale, kes oli käskinud endale helistada kui me kohal oleme. Seisimegi juba kooli väravas ja rõõmus proua tuli meile vastu. Tervitas Illet kui vana tuttavat ja andis juhtnöörid, et peame autole järgnema, mis juhatab meid sinna, kuhu bussi saab jätta.

Meie käsutusse anti lahkelt muusikakooli osa. Meie saime Illega terve ühe klassiruumi, kus muusikakeskus sees, klaver, tahvel ja loomulikult lauakestega toolid. Õppeklass ühesõnaga. Sealt samast ruumist läks uks erakambrisse, mille sai endale bussijuht. Selle kõrval kohe ka väike kööginurk. Igavesti peen värk. Tüdrukud said enda käsutusse kaks klassiruumi üle koridori. Inga näitas kõigepealt meile Illega ruumid ära ja siis lasime plikad sisse. Kohe läks majandamiseks, madratsite tassimiseks ja kohtade jagamiseks. Inga läks meile aga veekeedu kannu organiseerima ja külmkappi välja kauplema. Saimegi suure võtme, millega pääsesime maja tagant sisenevasse kööki. Võtme pidime peitma ukse taga asuvasse külmkappi. Sama saime korralduseks ka kogu ülejäänud võtmetega, et kui hommikul lahkume, siis jätame võtmed sinna.

Tänasime ja andsime väikese kingikotikese tänutäheks, sest raha nad meie käest ööbimise eest ei võtnud. Siis jäime omapäi.

Tegime kiire koosoleku meie toas. Valgustasime tüdrukuid homse päeva suhtes ja leppisime kokku õhtu tegemised ja muud vajalikud asjad, et me üksteisest valesti aru ei saaks.

Koosolek

Alustasime õhtut trenniga. Meil oli võimalik kasutada trennisaali, mis asus kohe meie magamisruumide all. Parajalt suur ja mis kõige tähtsam – peeglitega. Meile oleks nii sellist vaja. Unistus peeglitega treeningsaalist. Tegime oma tantsud läbi. Algul küll tüdrukud ütlesid, et nii nõme, nemad küll ennast peeglist näha ei taha, aga kui tantsusk läks, siis nii mõnigi piilus peeglisse.

trennisaal

õhtune trenn

20:35 kohustuslik programm tänaseks läbi järgnes vaba aeg. Kes soovis, läks Garkalne vahele jalutama. Meie Illega ka. Paar tüdrukut ja bussijuht jäid koolimaja valvama. Ülejäänud aga seadsid sammud tänavale. Nii mõnus ja soe õhtu oli. Inga küll ütles, et täna on jahe, nendel siin mitu päeva +26 ^o sooja olnud. Aga kole vihased sääsed on küll. Neid saime ohtralt tunda.

koolimaja kus me ööbisime

Läksime Illega mööda peatänavat, mis oligi selle asula ainuke tänava moodi moodustis, mis viis otse läbi linnakese. Ega vaadata polnud suurt midagi. Üks lipp-lipi peal lapp-lapi peal asustus. Väga palju erineva arhitektuuriga ehitis. Lobudikud kuurid ja lagunenud elumajad, päevinäinud ja luitunud välimusega. Sirelid õitsesid ja kõikjal oli rohelus. Lõpuks jõudsime välja ühe uhke vana mõisani, mis oli viimastel aastatel renoveeritud. Väga uhke nägi välja. Ma pakun, et see võis olla 19. sajandi lõpu ehitis. Tumepunane valgete nurkade, aknaraamide ja nikerdustega. Tegime pilti ja jalutasime mööda kruusateed muudkui edasi. Tundus, et olime jõudnud uuselamurajooni. Kuigi need majad olid kõik ühe vitsaga löödud, isegi piirdeaiad olid ühtemoodi. Tiheasustus, aga vähemasti korras ja kaasaegne.

kirjanike maja Garkalnes

Jõudsime oma jalutusringiga kooli juurde tagasi ja otsustasime nüüd natuke ka teisele poole kooli jäävat territooriumi vaadata, kuid see jäi meil teostamata, sest helises telefon. Tüdrukud helistasid, et üks naine otsin Illet. Keerasime otsa ringi ja tõttasime kiirel sammul kooli. Ja oligi, Illet ootas tema üks tuttav proua, Laimdotta nimeline, kellega nad on üht-teist koos ette võtnud. Siis neil oli oma paar tundi jutustamist.

meie magamistuba Illega

Tüdrukud olid kõik kokkulepitud ajaks, mis oli 22:00, koolis tagasi. Enamus varemgi. Eks nad toimetasid seal oma asju, kaasa võetud õhtusöök vajas söömist ja naljapildid tegemist. Igav tundus neil mitte olevat. Kilkeid ja naeru oli maja täis. Mina toksisin arvuti taga. Isegi interneti leidsin üles.

üks magamistubadest

22:45 hakkasin tüdrukuid koikudesse ajama. Homme vaja kell 6 ärgata. Ega see siis kohe nii lihtsalt läinud. Tuli sai küll kustu enam-vähem kokkulepitud ajal, milleks oli 23:00, aga vaikus ei tulnud veel nii pea. Seni kuni käisin rääkimas soovituslikus kõneviisis, seni kostus minuni natuke liiga vali hääl magamise kohta, Kui käskiva kõneviisi kasutusele võtsin, siis hakkas magamine ilmet võtma. Kell oli siis juba pea kesköö.