11:15 kui mina pritsumaja parklasse jõudsin, olid tüdrukud juba enamus kohal. Bussijuht Toomas asjatas pagasiga. Seda tuli hoolikalt paigutada, kuna eraldi pagasiruumi polnud. Tagumise pingirea alla väike tühimik kottide jaoks ja siis toolide alused. Riidepuud said riputatud ühe pigi kohale. Kogu see kahene pink jäi siis ka pagasi jaoks. Saime väga hästi kõik ära paigutatud, kõigile jäi sisse oma kohale piisavalt ruumi. Keegi ei pidanud magamiskoti otsas istuma.
Kõik bussis, emad akna taga lehvitamas, kontrollisin üle sõidudokumendid, kõigi olid olemas, aga toole oli kuidagi liiga palju tühje. Marleen B ja Angeelika olid veel puudu. Kuna kell polnud veel pool, siis polnud nad ka hilinenud. Kaua ei tulnudki neid oodata. Kõik tüdrukud koos, pagas bussis alustasime oma sõitu.
Reisiseltkonnaks Tt-stuudio II rühm: Teele, Elisabeth, Helen K, Helen R, Katariina, Maarja, Angeelika, Marleen R, Marleen B, Ingrid, Krislin, Renita, Anette Maria, Inger-Liis. Saatjadaamiks Ille, mina ja bussijuht Toomas Eller. Transpordivahend Mugi Reisidelt.
Sadamasse jõudes oli veel oma 40 minutit praamini aega. Illega tegime jalutuskäigu sadama käsitöö poodi, mis on Heltermaa sadama kõrtsi tehtud. Väga vahva pood.
12:30 praamiga sõitsime mandrimaale. Võtsin arvuti nina ette ja alustasin reisipäeviku kirjutamist. Praamisõit kestis tund ja kolmkümmend minutit. Viimasel ajal on ülesõiduaeg pikemaks veninud, aga täna oli küll kõik õige nii nagu peab.
Sõit Pärnusse möödus viperusteta, tüdrukud tahtsid ainult videod vaatama hakata, aga kuna tehnikat keegi veel ei tundnud, siis polnud veel võimalik seda teha.
15:40 olime juba Pärnus. Tegime seal Kaubamajakas peatuse, et süüa Hesburgeris üks lõunasöök. Aega jäi veel ka poodlemiseks. Mul oli vaja veel hommikusöögiks osa asju osta. Mõned tüdrukud valisid endale lõunasöögi ka poe lettidelt, kes bürgerit ei tahtnud.
16:30 kõhud täis, tehnika selgeks tehtud, alustasime teekonda piiri poole. Panime telekast jooksma filmi nimega „Viimane laul”. Buss oli nii vaikne, kõik vaatasid.
17:20 ületasime piiri Iklas ja olimegi LÄTIMAAL. Suur kurg lendas me bussi eest läbi ja maandus aasale. Film jätkus.
18:16 keerasime peateelt korra kõrvale, et näha linnakest nimega Saulkrasti. Lihtsalt sõitsime selat läbi, aga ega miskit suurt vaadata polnud midagi. Film sai läbi ja olime märkamatult jõudnud Riiga, kuhu meil tegelikult polnud üldse vaja minna. See tekitas natuke küsimusi. Navigatsioonisüteem TomTom oli meid siia juhatanud.
18:55 keerasime kõrvaltänavasse, et väheke kaarti uurida. Paberkaarti kaasas polnud ja Tom oli väge pange pannud. Panime uuesti sihtkoha sisse ja teele, aga seegi kord polnud asi õige. Sattusime Riia äärealadele jõekaldale eramajade vahele. Tegime uuesti peatuse ja nullisime ära varasemad marsruudid, siis lõpuks võttis suuna õigeks. Pidime sõitma veidi tagasi ja siis olime juba õigel teeotsal.
19:15 olime GARKALNES, väike endine kinnine sõjaväelinnake, kus asus Kärdla Ühisgümnaasiumi sõpruskool, kes oli lubanud meid lahkelt vastu võtta ja majutada. Võtsime kõne tädi Ingale, kes oli käskinud endale helistada kui me kohal oleme. Seisimegi juba kooli väravas ja rõõmus proua tuli meile vastu. Tervitas Illet kui vana tuttavat ja andis juhtnöörid, et peame autole järgnema, mis juhatab meid sinna, kuhu bussi saab jätta.
Meie käsutusse anti lahkelt muusikakooli osa. Meie saime Illega terve ühe klassiruumi, kus muusikakeskus sees, klaver, tahvel ja loomulikult lauakestega toolid. Õppeklass ühesõnaga. Sealt samast ruumist läks uks erakambrisse, mille sai endale bussijuht. Selle kõrval kohe ka väike kööginurk. Igavesti peen värk. Tüdrukud said enda käsutusse kaks klassiruumi üle koridori. Inga näitas kõigepealt meile Illega ruumid ära ja siis lasime plikad sisse. Kohe läks majandamiseks, madratsite tassimiseks ja kohtade jagamiseks. Inga läks meile aga veekeedu kannu organiseerima ja külmkappi välja kauplema. Saimegi suure võtme, millega pääsesime maja tagant sisenevasse kööki. Võtme pidime peitma ukse taga asuvasse külmkappi. Sama saime korralduseks ka kogu ülejäänud võtmetega, et kui hommikul lahkume, siis jätame võtmed sinna.
Tänasime ja andsime väikese kingikotikese tänutäheks, sest raha nad meie käest ööbimise eest ei võtnud. Siis jäime omapäi.
Tegime kiire koosoleku meie toas. Valgustasime tüdrukuid homse päeva suhtes ja leppisime kokku õhtu tegemised ja muud vajalikud asjad, et me üksteisest valesti aru ei saaks.
Alustasime õhtut trenniga. Meil oli võimalik kasutada trennisaali, mis asus kohe meie magamisruumide all. Parajalt suur ja mis kõige tähtsam – peeglitega. Meile oleks nii sellist vaja. Unistus peeglitega treeningsaalist. Tegime oma tantsud läbi. Algul küll tüdrukud ütlesid, et nii nõme, nemad küll ennast peeglist näha ei taha, aga kui tantsusk läks, siis nii mõnigi piilus peeglisse.
20:35 kohustuslik programm tänaseks läbi järgnes vaba aeg. Kes soovis, läks Garkalne vahele jalutama. Meie Illega ka. Paar tüdrukut ja bussijuht jäid koolimaja valvama. Ülejäänud aga seadsid sammud tänavale. Nii mõnus ja soe õhtu oli. Inga küll ütles, et täna on jahe, nendel siin mitu päeva +26 o sooja olnud. Aga kole vihased sääsed on küll. Neid saime ohtralt tunda.
Läksime Illega mööda peatänavat, mis oligi selle asula ainuke tänava moodi moodustis, mis viis otse läbi linnakese. Ega vaadata polnud suurt midagi. Üks lipp-lipi peal lapp-lapi peal asustus. Väga palju erineva arhitektuuriga ehitis. Lobudikud kuurid ja lagunenud elumajad, päevinäinud ja luitunud välimusega. Sirelid õitsesid ja kõikjal oli rohelus. Lõpuks jõudsime välja ühe uhke vana mõisani, mis oli viimastel aastatel renoveeritud. Väga uhke nägi välja. Ma pakun, et see võis olla 19. sajandi lõpu ehitis. Tumepunane valgete nurkade, aknaraamide ja nikerdustega. Tegime pilti ja jalutasime mööda kruusateed muudkui edasi. Tundus, et olime jõudnud uuselamurajooni. Kuigi need majad olid kõik ühe vitsaga löödud, isegi piirdeaiad olid ühtemoodi. Tiheasustus, aga vähemasti korras ja kaasaegne.
Jõudsime oma jalutusringiga kooli juurde tagasi ja otsustasime nüüd natuke ka teisele poole kooli jäävat territooriumi vaadata, kuid see jäi meil teostamata, sest helises telefon. Tüdrukud helistasid, et üks naine otsin Illet. Keerasime otsa ringi ja tõttasime kiirel sammul kooli. Ja oligi, Illet ootas tema üks tuttav proua, Laimdotta nimeline, kellega nad on üht-teist koos ette võtnud. Siis neil oli oma paar tundi jutustamist.
Tüdrukud olid kõik kokkulepitud ajaks, mis oli 22:00, koolis tagasi. Enamus varemgi. Eks nad toimetasid seal oma asju, kaasa võetud õhtusöök vajas söömist ja naljapildid tegemist. Igav tundus neil mitte olevat. Kilkeid ja naeru oli maja täis. Mina toksisin arvuti taga. Isegi interneti leidsin üles.
22:45 hakkasin tüdrukuid koikudesse ajama. Homme vaja kell 6 ärgata. Ega see siis kohe nii lihtsalt läinud. Tuli sai küll kustu enam-vähem kokkulepitud ajal, milleks oli 23:00, aga vaikus ei tulnud veel nii pea. Seni kuni käisin rääkimas soovituslikus kõneviisis, seni kostus minuni natuke liiga vali hääl magamise kohta, Kui käskiva kõneviisi kasutusele võtsin, siis hakkas magamine ilmet võtma. Kell oli siis juba pea kesköö.
